Laupäev, 29. detsember 2012

Jõulujärgne hapukapsa supp

Nii see on, et Jõuluks ikka suurem kogus sööki tehaks - vana eestlaste kommegi ju eeldab, et Jõuluööks toidud lauale jäävad ja sedasi perele küllust ning jätkuvat leiba lauale manatakse.
Samas, kui mitu päeva sa ikka üles soojendatud jõulupraadi hapukapsastega süüa jaksad...
Siis võtadki ühel kenal Jõulujärgsel päeval kapist kõik Jõuluprae jäägid välja ja keerad nendest kena hapukapsa supi kokku.
Tükeldad Jõuluprae jäägid supi formaati, ja paned potti, lisad ka järelejäänud praeleene ja supiks vajaliku koguse vett. Kui praeleent ei ole piisavalt, võid maitseks ka mõne puljongi kuubiku lisada.
Siis lisad pühadeks tehtud praekapsa jäägid (sobib ka niisama hautatud hapukapsas, aga siis tuleks porgandeid lisaks panna, et magusamat maitset supile anda), tükeldad ka järelejäänud kartulid ning lisad kogu krempli keema. Vett tuleb panna nii palju, et supp ikka supi moodi oleks.
Maitsestamiseks sobib mitu erinevat võimalust: köömnetega saab omamoodi supi, küüslaauguga jälle teistsuguse. Eriti hõrk aga kuleb kui lisada tükeldatud basiilikut supile maitseks.
Hea kerge pühadejärgne söömaaeg saab.

Pühapäev, 9. detsember 2012

Karuema kõrvitsa salat

Pool kõrvitsat ja suur pott. Koorid puhastad ja tükeldad oma nunnu. Paned potti seisma, peale valad punase sõstra mahla, nii et kõrvitsad kaetud on ja kui on liiga hapu, siis natuek ka kõlma vett, ikka nii et kõrvitsad kõik vedeliku sees olekisd. siis pakid marlisse nelgi, vürtsi, viskad potti ka killukese ingverit ja kaneelikoore ja jätad üle öö seisma. Suhkrut võid ka juba panna sinna potti.
Hommikul lased kogu kupatuse keema tõusta, aga ära kaua keeda (ma keetsin umbes 10 min ja oli juba liiga palju, sest sellised punast sorti krõvitsad lähevad kiiremini pudruks kui kollased), muidu läheb kõrvits lödiks ja see pole hää. Timmi maitset veel hapu ja magusa suhtes, lisades kas suhkrut või miskit happelist, nii et sulle paras ja sobilik maitse tuleks ja siis ongi valmis.

Kõrvitsa avokaado supp kitsejuustu ja suitsuvorsti krutongidega

Jõulud on kõrvitsate lahtilõikamise aeg. Salat salatiks ja muud võimalused ka, aga üks hea kõrvitsapüree supp on mõistlik teha ja süüa nädalavahetusel:
Veerand väikest kõrvitsat lahti lõigata ja puhastada ning tükeldada, lisada sinna ka kartulid ja porgandid ja siis lödiks keeta soolaga või puljongiga maitsestatud vees. Juba päris pehmeks keenud segule lisada üks avokaado ja pool pakki kitse toorjuustu ja siis mikserdada kõik see söök, testida maitset - et kas ehk midagi veel juurde vaja - mis maitset meeldiks maitsta? Ja siis pannil suitsuvorsti tükkidest väike krutongilaadung, sügavkümikust petereselli rohelisteks täppideks supi sisse ja selline söök siis seekord :)

Karuema jõulupätsid ja Mõmmi keelekesed

Teisel advendil ikka peab juba natuke jõulu lõhna koju tekitama. Ja mis muu, kui piparkoogitegu seda kõige paremal moel tekitab. Mul oli eelmisest aastast veel üks piparkoogitaigen sügavkülmikus ja natuke soolast muretainast sealsamas. Mõtlesin, et katsetuseks võiks need ju ära kasutada. Ja kuna hommikune likööritegu kõik energia oli võtnud (ja likööri maitsmine sealjuures), siis mõtlesin läheneda lõhnatamisesse loominguliselt. Keerasin pipargoogitaigna ja soolase muretaigna sedasi omavahel krussi ja näe imet, tulid kenad krutskiga pätsid (ülemisel pildil). Aga mida teha nende rulli otstega ja muude taignajäänustega? Ehhee, need mätsisisn kõik hoopiski kokku ja voolisin sellest massist pätsid, mis said pidulikuks nimeks "Mõmmi keelekesed". Kusjuures, soolane muretaigen ja piparkoogitaigen koos on päris põnev maitsekombinatsioon :)
Nami-nami toidublogist, kus vahepeal ikka piilumas käin, sain aga hüva mõtte päris jõulumagustoiduks. Retsept siin lingi all. Igatahes plaanin proovida.


Väike sidruniliköör Karuema poolt kingikotti

Ühesõnaga, Valentina on süüdi. Rääkis ja jagas retsepte ja nüüd ongi jama käes. Tegin siis ka katseks oma elu esimese likööri. Mul on hea meel, et tegin selle just limoncello, sest see on mu lemmikliköör ka tehases valmistatuna.
Mõne asja tegin natuke teisiti, kui retseptis oli: esitkeks kasutasin 80 % viina, teiseks kasutasin vahukoort piima ja kohvikoore asemel, kolmandaks panin sisse õiget vaniljet, ja sellest tulid väikesed nunnud mustad täpid kogu seda ilu kaunistama. 
Ja muidugi sidruni sisu, mis koorest järgi jäi, tegin sidruni ingveri moosiks, mis on ka üks ütlemata mõnus amps, natuke küll vürtsine, aga kingikotti passib hästi. Sest ega head asja pea siis piiramatult õgima, võib ju ka niimoodi limpsides maiustada...

Reede, 16. november 2012

Poliitiline seemnepannkook Karuema traditsioonilisel viisil

Kange pannkoogi isu haaras mind täna, kui olin juba ligi kuus tundi kirjutuslaua taga jutti istunud.
Mõeldud, saanud innustust oma mõnelt FB sõbralt, ja tehtud!
Kapist välja kougitud kaks muna vahtu lüüa, maitsestada soolaga. Lisada vett ja jahu ja segada kokku parajalt vedel taigen. Siis lisada seemneid, näiteks puhastatud päevalille seemneid, tuginedes herr peaministri soovitusele seemneid süüa ning kliisid - inspireerituna riigikogulase J.K Raidi kommentaarist keski ja reformi kohta ööistungil, kus ta võrdles mõlemaid pepu kahe kannikaga, mille vahel kaka kinni kipub jääma, ehk siis kliid on igati heaks vahendiks kõhtu ja väljeheidete süsteemi korras hoida. Siis ka need tervislikud elemendid tuleks lisada ja segada. Ning siis veel torts vett, et segu parajalt vedel ülepanni koogi jaoks oleks. Seejärel küpsetada õliga ja süüa kodumaise mee või moosida.

Kolmapäev, 24. oktoober 2012

Ene porgandipirukas

Oh seda söögimõnu, kui keegi miskit head põske pistmiseks jälle valmis nikerdab. Ene oli täna mul ukse taga porgandipirukaga.
Hakkan seda kindlasti ka ise tegema, sest see oli ropult hea.
Sõnaga - võtad natuke lehttainast ja paned küpsetusvormi põhja, lased natuke ka ette ära küpseda - niikaua riivid porgandi ja tükeldad sibula ja lased neil natuke pannil valmida - sest porgand teadupärast ju selline pikaldane pehmeks saaja on.
Siis paned sibula porgandi segu ellküpsetatud põhja peale, valad üle muna piima ja kodujuustu seguga ja lase küpseda.
ja siis kõige peale natuke tavalist riivjuustu. Ja pole muudkui söö ja kiida kokka.

Pühapäev, 21. oktoober 2012

Erika avokaado salat

Olen juba ammu tahtnud ühte hästi tehtud avokaado sööki maitsta, aga siiani pole õnnestunud. Eile tegi Erika avokaado salatit ja ma juhtusin jaole (eks õnneotsijatel ikka veab vahel):
tomatit, mozarellat, rukolat, avokaadot, tükeldada ja segada ja valada sweet and sour kastmega üle ning süüa näiteks koos küpsetatud kanaga... nämma, nämma, nämma. Kohe iga ihu rakuga oli tervise tulemist tunda! Ma oleks ise ehk ka natuke sibulat või küüslaauku või mõlemat lisanud, see on rohkem nii kui individuaalse maitse küsimus, sest ma paneks küüslaauku ka magustoidu sisse. Salat aga oli super hea ka ilma laugu ja sibulata :)

Pühapäev, 2. september 2012

Köögivilja püreesupp kanaga

No nii, eelmise retspti tarbeks lillkapsa keetmisel tekkis terve potitäis fantastiliselt head lillkapsa keedu vett. Ja olgem ausad - kõik ja kogu see suur lillkapsa pea ei mahtunud ka vormiroa sisse (vaata ka eelmine retsept). Samuti jäi järele natuke läbipraetud kana ja külmkapis oli ka veel varasema poest ostetud grillkana luukere, millel veel hulgaliselt head valget kanaliha peal. Nii sündiski mõte teha püreesupp kanalihaga.
Seega. Kuumuta lillkapsa keedu vesi uuesti üles, pane sinna sisse üle jäänud lillkapsad, umbes pool kaalikat, umbes viis porgandit, viis kartulit, üks sibul ja viis küüslaaugu küünt. Keeda pehmeks, kalla keeduvesi natukeseks pealt ära, et juurikad saumikseriga kenasti püreestatud saaks. Siis vala vesi tagasi peale, pruunista kanaliha võiga pannil ja lisa püreesupi sisse. ja siis võid supi sisse natuke veel võid panna, sest porganidus olev karotiin imendub paremini, kui seda koos võiga süüa. Siis veel peale natuke peenestatud porrulauku ja tilli. Köögivilja puljongi maitsestamisel pole mõtet fantaasiat tagasi hoida - mida iganes. Mina sain supile maitse sedasi, et panin natuke tatikapulbrit, harissat (mille pulbri tagavarasid Linnar ja Tiit mul aitasid oma Tuneesia reisi ajal täiendada), musta pipart ja soola. Ja ntuke Maggi maitseainet ka. No miskit pole teha, mulle meeldib selle keemiaga maitsestada :)
Ja siis pole muud, kui sööma!

Kana-lillkapsa vorm

Nami-nami blogist leidsin ropult hea lillkapsa hakkliha vormi. Algul mõtlesin, et teen täpselt retsepti järgi, aga siis juhtus nii, et kalkuni rinnaliha hakkliha poes polnud ja Karuisa ei saa rõõsa koorega sööke süüa, ning tegingi oma arenduse: kalkuni asemel kanaliha, tükid. Praadisin pannil ja maitsestasin. Samal ajal keetsin kergelt lillkapsa (soolases vees). Panin vormi põhja liha ja peale lillkapsa ja valasin üles muna hapukoore seguga (vaja ka natuke maitsestada - ürtide, soola-pipra või Maggi maitseainega vmt) vahekorras ühe muna kohta üks supilusikatäis hapukoort. No ma panin sellise normaals evormi kohta seitse muna. Kallasin liha-kapsa seguga üle ja panin umbes 200 kraadi juurde ahju küpsema. Lasin küpseda peaaegu valmis (no nii nagu omletti küpsetatakse) ja siis pani riivjuustu peale ja lasin veel natuke küpseda - mõnusaks pruuniks pealt. Ja siis läks söömiseks! Igatahse tänud Nami-namile inspiratsiooni eest, saime uue mõnusa roa oma pere lemmikute hulka!

Pühapäev, 26. august 2012

Laisa Karuema laisk kook

Üldiselt olen ma patustanud selle koogiga kohe mitme asja vastu. Kõigepealt sellega, et tegin koogi kirsikompotist ja nektariinidest ja seda täiesti ilmselgelt täie mõistuse juures olles keset parimat kodumaiste marjade aega. Teiseks patustasin sellega, et olin laisk, ja kasutasin koogi põhjaks poest ostetud muretaigent.

Aga hoolimata eelpool ausalt üles tunnistatud vigadest, tuli kook söödav. Karupere matsutamist ja mõnusat kiitvat mõminat on veel praegugi, oma pool tundi peale koogi lahtilõikamist metsa all kuulda.
Tehakse seda kooki siis sedasi: poest käntsakas muretainast, kivideta kirsikompotti ja nektariine (võib ka ainult kirsikompotiga teha, tuleks ehk isegi maitsekam). Külmikust 6-8 muna, lööd vahtu vanilje ja suhkruga ja lisad 6-8 supilusikatäit piima (nii nagu omletti teeksid). Siis mätsid muretaigna vormi, lased sel natuke eelküpseda nii 200 krradi juures. Kui koogi põhi on natuke küpsenud ja veidi pruunistunud, paned peale kirsid ja tükeldatud nektariinid. Lased veel natuke küpseda, sest nektariinid olid ju toore ja peaksid enne ka natuke kuuma saama, kui nad munaseguga üle valada. Ja siis kui see kooslus on ka natuke ahjus olnud - nii tunnetuse võrra, siis valad peale munasegu ja paned ahju 180-200 kraadi juurde küpsema. Põhimõtteliselt nagu omleti tegemine - vaatad et ka kekselt kenasti küpseks saaks ja mõnusasti natuke pruuniks. Ja siis pole muudkui söömine veel.

Laupäev, 31. märts 2012

Karuema katsetas sushiga

Hea kolleeg Reili ajas kiusatuse nahavahele ja nii see juhtuski...
Lõhega ja paltusega, mango ja kurgiga, kalamarja peale kaunistuseks...

Pühapäev, 26. veebruar 2012

Karuema leivategu

Jõulukuul viis uudishimu ja ka väike vajadus oma tervise paranduse saladuse meditsiiniliseks kontrolliks Kuopiosse Soome. Ööbimise olin organiseerinud Karu-Päfi (Karuema Karupoisi armas elukaaslane) vanemate juurde, kes just Kuopio külje all Nilsias elavad (need kes Tahkos suustamas käivad, need teavad).
Muidugi oli selliseks kenaks ämmade-äiade kohtumiseks Päfi fantastiline ema teinud ettevalmistusi ja sealhulgas mitte küpsetanud leiba, nagu Eestis kombeks aga teinud sepikulaadset valget saibi (eesti keeles kõige lähedasem termin Karu-Päfi ema meistriteosele).
Kuna Karu-Päfi ema saib oli nii hullult hea, siis pidin seda kohe kindlasti järele tegema hakkama ja ehk ka natuke Eesti oludele kohandama.
Kõigepealt - umbes 50 grammi pärmi ja leiget vett liitri jagu ja soola ja mett ja sellest selline vedel mögla valmis segada. Siis sinna sisse segada kaera ja rukki helbeid (neid mida me pudruks tavalislet kasutame) ja kliisid (kas siis rukki või kaer oma, kuidas soovi on). Sellest segada selline vedelamapoolne mögla ja panna sooja kohta rätiku alla kerkima. Vahepeal võib seda kraami segada, aga umbes 2-3 tundi peaks see kraam seal soojas kerkima.
Siis tuleb alustada saibitegu: kõigepealt natuke parimat rukkijahu, nii paari dl ulatuses. Ja siis nisujahu, kuniks taignast on saanud mõnusalt tihke ja tugev leivataigen.
Siis tuleks võtta kaks vormi (no sellist, mida pikaks poisiks ikka kasutatakse) ja taigen nendesse võrdselt jagada.
Natuke võib veega ka vormi pandud pätsikesi siluda ja neid külgedelt veega natuke eemale tirida - saab valmis pätsid kergemini vormist kätte.
Siis paned ahju - no nii 200-220 kraadi jurde umbes pooleks tunniks. Ja siis lased natuke temperatuuri alla ja mängid selle küpsemisega. Kuniks saibid on kenad ja krõbedad. Päris kuumalt on neid raske lõigata, aga väikese räti all tahenemise järel võib juba võiga endale ühe kena viilu lubada küll.
Järjekordne nämm! Ja mis peamine - pudurhelvestele on ka alternatiivseid kasutusi.

Teisipäev, 24. jaanuar 2012

Bolognese kaste Karuema moodi

Vot nii, uue aasta hakatuseks olen otsustanud klassikat moderniseerima (eestindama) hakata? Olen oma elus korra näinud, kuidas klassikaliselt Itaalia moodi seda kastet tehakse (Ülle tegi seda minu Soome Karupesa köögis ja see tuli nämm), sestap teadsin täpselt, milline originaal oli, milline oli tunne ja emotsioon seda teha (see oli kena, sest samal ajal me jõime Üllega ka head Itaalia veini) ning mismoodi see maitses hiljem.
Sestap ka võtsin kätte julguse interpretatsioonideks (olen viimasel ajal kogenud, et enamus suuri kunstnikke on teinud interpretatsiooni klassika teemadel ja intseneeringuid teiste suurte kunstnike töödest, miks siis mitte samatrendi jätkata kokakunstis... mis ju kahtlemata on üks kunsti liik).
Niisiis:
Kaks pakki hakkliha ja umbes 2 l pott. Hakkliha tuleb praadida pannil ja sibul sinna sisse- suur sibul kahe paki hakkliha peale. Maitsestamist võiks juba alustada pannil liha praadides ja maitsestamine peaks toimuma nn tuimmimise meetodil. Lisad näpuotsaga natuke üht ja tortsukese teist ja siis mekid, siis timmid veel ja jälle mekid. Oluline on harmoonia, tasakaal magusa, hapu, soolase ja vürtsika vahel. Hakatuseks timmisin siis vähekese soolaga ja lisasin ka natukene Maggi maitseainet. Natukene, on oluline meeles pidada. Siis kui liha sai praetud, kallasin liha ja sibula potti ja valasin peale vett nii, et liha peaaegu et veega kaetud oli.
Järgmiseks koukisin keldrist välja mingid ise konserveritud paprikad (mu mehe sugulased on usinad konserveerijad ja kuna nad ise oma toodangut ei jõua ära hävitada, siis satub ka meie keldrisse asju, mis sinna lihtsalt jäävad, kuna kõike on liiga palju saanud), mis muidu niisama söömiseks eriti atraktiivsed pole olnud ja meil keldris oma sada aastat juba paremaid päevi on oodanud. Tükeldasin need parajaks ja lisaisn juba mõnusalt podisevale segule. Lisaisn ka natuke kuivatatud harissat, mille kunagi Tuneesia reisilt kaas tõin. Harissaga peab aga eriti ettevaatlik olema, ja siinjuures on timmiv metoodika ülioluline, sest tegemist on temperamentse maitseainega ja liialdused on kerged tekkima.
Järgmiseks koorisin ja tükeldasin toore mango ja lisasin patta. Ja siis lasin natuke kõigel koos podiseda, et aru saada missugune on maitsete tasakaal, samal ajal lisasi värviks ka natuke konserveeritud maisitõlvikuid, et oleks ilusad kollased tükid ka muidu punaseks kiskuvas kastmes. Ja siis lsiasin natuke vedelamapoolset punasesõstra moosi, mida mul ka keldris on hulgi, sest pannkookide peale seda eriti ei taheta ja kuna marjapõõsad iga aasta on saki kandnud, siis seda moosi on sinna keldrisse kogunenud. ja siis natuke lasin jälle pajal podiseda ning samal timmisin maitset - väheke magusa maitse osakaalu suurendamiseks lisasin tatika pulbrit ja tsutikene veel ka Maggi maitseainet. Väheke lisasin ka harissat, et keele ikka sügelema võtaks :)
Ja kõige lõpuks tükeldasin ka värsket petereselli potti ja lasin pajal veel natuke podiseda ja müdiseda ja siis lisasin natuke vees lahustatud tärklist - et tekiks nn kaste tekstuur (umbes kaks suurt lusikat tärklist poole dl vee peale ja kahe liitri kastme paksendamiseks). Siis panin ka pasta tulele - seekord selle rulli keeratud lint pasta (mis selle õige nimi oligi?). Keetsin selle 5 min alt tente ja kamandasin karupere sööma. Kukkus päris maitsev välja :)
Muidugi, see kaste sobib tõenäoliselt hästi ka riisiga ja kus-kusiga. Liigitub kergelt vürtsikate magus-hapude kastmete hulka.

Teisipäev, 3. jaanuar 2012

Karuema fantaasiasalat "Kui kapis on alles vaid salatit"

Sõnaga, Jõul ja muud aasta vahetuse orgiad on otsas, ja jumal tänatud. Rahulikku elurütmi veel tagasi ei saa - üks väsimus ja tüdimus tuleb ka selle suure püha otsa üle elada. Aga õnneks hakkab külmkapp tühjenema, ja jäätmete söömine hakkab lõpule jõudma.
Täna avastasin, et mul oli külmikus karbi sees hiina kapsast hakitult. Pole olnud põhjust sellest pühade aegu süüa teha. Ja ega ma seda hiina kapsast eriti armasta ka.
Kallasin siis kapsa suurde salatikaussi, lisasin sinna natuke jääsalati jäänuseid ja rukola salati jäänuseid roheliseks värviks juurde (hiina salati roheline on ju selline hale) ning hakkasin fantaseerima. Rohelise salati osa maitsestasin granaatõuna siirupi (Karuisa Türgist tõi!), külmpressõli ja aroomisoolaga, ja segasin. Seda peab kohe alguses tegema, et salat saaks "mädida", sest muidu ei saa seda hiina kapsast maitsekaks - on teine selline kuiv ja mõttetu aine, mo meelest.
Siis keetsin natuke mune (kolm muna seekord), ja koukisin tagavardest valgeid ube (need oli vaja kurnata enne salatisse panemist, sest konservi vesi poleks olnud hea mu granaatõuna maitselisee salatikastmele), ning lisasin mõlemad lisandused rohelisele salatipõhjale. Siis puhastasin salatisse jõulumandariinide jäänused - kaks tükki oli alles jäänud, ja seedermänni seemneid pakikese ja ikka oli nagu miskit puudu. Helistasin siis Karuisale ja tellisin natuke värsket kraami ka salatisse - väheke krevette ja virsiku kompotti.
Ja siis segasin kõik kenasti kokku. Maitsestada enam polnud vaja, sest alguse maitsestus oli hakanud mõjuma ja salat sai kenasti tasakaalu.
Karupere sõi ja matsutas. Ja mõmises rahulolevalt.