Teisipäev, 24. jaanuar 2012

Bolognese kaste Karuema moodi

Vot nii, uue aasta hakatuseks olen otsustanud klassikat moderniseerima (eestindama) hakata? Olen oma elus korra näinud, kuidas klassikaliselt Itaalia moodi seda kastet tehakse (Ülle tegi seda minu Soome Karupesa köögis ja see tuli nämm), sestap teadsin täpselt, milline originaal oli, milline oli tunne ja emotsioon seda teha (see oli kena, sest samal ajal me jõime Üllega ka head Itaalia veini) ning mismoodi see maitses hiljem.
Sestap ka võtsin kätte julguse interpretatsioonideks (olen viimasel ajal kogenud, et enamus suuri kunstnikke on teinud interpretatsiooni klassika teemadel ja intseneeringuid teiste suurte kunstnike töödest, miks siis mitte samatrendi jätkata kokakunstis... mis ju kahtlemata on üks kunsti liik).
Niisiis:
Kaks pakki hakkliha ja umbes 2 l pott. Hakkliha tuleb praadida pannil ja sibul sinna sisse- suur sibul kahe paki hakkliha peale. Maitsestamist võiks juba alustada pannil liha praadides ja maitsestamine peaks toimuma nn tuimmimise meetodil. Lisad näpuotsaga natuke üht ja tortsukese teist ja siis mekid, siis timmid veel ja jälle mekid. Oluline on harmoonia, tasakaal magusa, hapu, soolase ja vürtsika vahel. Hakatuseks timmisin siis vähekese soolaga ja lisasin ka natukene Maggi maitseainet. Natukene, on oluline meeles pidada. Siis kui liha sai praetud, kallasin liha ja sibula potti ja valasin peale vett nii, et liha peaaegu et veega kaetud oli.
Järgmiseks koukisin keldrist välja mingid ise konserveritud paprikad (mu mehe sugulased on usinad konserveerijad ja kuna nad ise oma toodangut ei jõua ära hävitada, siis satub ka meie keldrisse asju, mis sinna lihtsalt jäävad, kuna kõike on liiga palju saanud), mis muidu niisama söömiseks eriti atraktiivsed pole olnud ja meil keldris oma sada aastat juba paremaid päevi on oodanud. Tükeldasin need parajaks ja lisaisn juba mõnusalt podisevale segule. Lisaisn ka natuke kuivatatud harissat, mille kunagi Tuneesia reisilt kaas tõin. Harissaga peab aga eriti ettevaatlik olema, ja siinjuures on timmiv metoodika ülioluline, sest tegemist on temperamentse maitseainega ja liialdused on kerged tekkima.
Järgmiseks koorisin ja tükeldasin toore mango ja lisasin patta. Ja siis lasin natuke kõigel koos podiseda, et aru saada missugune on maitsete tasakaal, samal ajal lisasi värviks ka natuke konserveeritud maisitõlvikuid, et oleks ilusad kollased tükid ka muidu punaseks kiskuvas kastmes. Ja siis lsiasin natuke vedelamapoolset punasesõstra moosi, mida mul ka keldris on hulgi, sest pannkookide peale seda eriti ei taheta ja kuna marjapõõsad iga aasta on saki kandnud, siis seda moosi on sinna keldrisse kogunenud. ja siis natuke lasin jälle pajal podiseda ning samal timmisin maitset - väheke magusa maitse osakaalu suurendamiseks lisasin tatika pulbrit ja tsutikene veel ka Maggi maitseainet. Väheke lisasin ka harissat, et keele ikka sügelema võtaks :)
Ja kõige lõpuks tükeldasin ka värsket petereselli potti ja lasin pajal veel natuke podiseda ja müdiseda ja siis lisasin natuke vees lahustatud tärklist - et tekiks nn kaste tekstuur (umbes kaks suurt lusikat tärklist poole dl vee peale ja kahe liitri kastme paksendamiseks). Siis panin ka pasta tulele - seekord selle rulli keeratud lint pasta (mis selle õige nimi oligi?). Keetsin selle 5 min alt tente ja kamandasin karupere sööma. Kukkus päris maitsev välja :)
Muidugi, see kaste sobib tõenäoliselt hästi ka riisiga ja kus-kusiga. Liigitub kergelt vürtsikate magus-hapude kastmete hulka.

Teisipäev, 3. jaanuar 2012

Karuema fantaasiasalat "Kui kapis on alles vaid salatit"

Sõnaga, Jõul ja muud aasta vahetuse orgiad on otsas, ja jumal tänatud. Rahulikku elurütmi veel tagasi ei saa - üks väsimus ja tüdimus tuleb ka selle suure püha otsa üle elada. Aga õnneks hakkab külmkapp tühjenema, ja jäätmete söömine hakkab lõpule jõudma.
Täna avastasin, et mul oli külmikus karbi sees hiina kapsast hakitult. Pole olnud põhjust sellest pühade aegu süüa teha. Ja ega ma seda hiina kapsast eriti armasta ka.
Kallasin siis kapsa suurde salatikaussi, lisasin sinna natuke jääsalati jäänuseid ja rukola salati jäänuseid roheliseks värviks juurde (hiina salati roheline on ju selline hale) ning hakkasin fantaseerima. Rohelise salati osa maitsestasin granaatõuna siirupi (Karuisa Türgist tõi!), külmpressõli ja aroomisoolaga, ja segasin. Seda peab kohe alguses tegema, et salat saaks "mädida", sest muidu ei saa seda hiina kapsast maitsekaks - on teine selline kuiv ja mõttetu aine, mo meelest.
Siis keetsin natuke mune (kolm muna seekord), ja koukisin tagavardest valgeid ube (need oli vaja kurnata enne salatisse panemist, sest konservi vesi poleks olnud hea mu granaatõuna maitselisee salatikastmele), ning lisasin mõlemad lisandused rohelisele salatipõhjale. Siis puhastasin salatisse jõulumandariinide jäänused - kaks tükki oli alles jäänud, ja seedermänni seemneid pakikese ja ikka oli nagu miskit puudu. Helistasin siis Karuisale ja tellisin natuke värsket kraami ka salatisse - väheke krevette ja virsiku kompotti.
Ja siis segasin kõik kenasti kokku. Maitsestada enam polnud vaja, sest alguse maitsestus oli hakanud mõjuma ja salat sai kenasti tasakaalu.
Karupere sõi ja matsutas. Ja mõmises rahulolevalt.