esmaspäev, 30. detsember 2013

Vars-selleri, sinihallitusjuustu ja jänkuprae püreesupp Karumamma moodi

Jõulust on kõikides kodudes kindlasti selliseid väikseid toidujäätmeid, mida ei raatsi ära visata. Meil jäi natuke ahjukartulit ja jänkupraadi järgi. Lisaks tortsuke sinihallitusjuustu ja kodujuustu. Ning üks punt vars-sellerit, mis üldse rakendust ei leidnud, kuigi oli külmikus mitu päeva stardivalmis (nii juhtub, kui poes teevad ostusid need pereliikmed, kes tegelikult pliidi taga suppi ei keeda).
Mis siis muud, kui jälle fantaasia tööle ja katsetused maitsekombinatsioonidega võisid alata:
supi põhjaks said jänkupraegu ja ahjukartuli jäänused, millele lisasin vett ja panin kõik uuesti pliidile podisema. Siis lisasin selleri ja juustud ja laisn keeda niikaua, kui vars seller pehmeks oli keenud.
Siis püreestasin segu saumikseriga, ja timmisin maitsed ja tekstuuri paika vee ja soolaga...
Tuli päris hää supikene, ja kaunistuseks kõlbab imehästi külmutatud petersell ja kõrvale käsitsitehtud rukkileib, mis rösterist läbi lastud. Nii saab toitude pisikesed jäänused kenasti uueks söögiks disainida, ilma et miski prügikasti rändaks.

Fotol jänkupuurid Lätis Karu kohviku õue peal (2013)

pühapäev, 10. november 2013

Tillipeenar kolis tuppa


Isadepäeva seajala tort rohke küüslaaugu, roheliste herneste ja maitserohelisega

Mida isad armastavad? Liha ja küüslaauku! Ja isadepäeval peavad isad saama seda sööki, mida nad armastavad.
Tavalise traditsioonilise tordi asemel otsustasin seekord Karuisa üllatada sõsivesikute vaese versiooniga tordist. Puhas proteiin ja vitamiinid on märksõnad selle tordi kontekstis.
Kõigepealt tuleb osta kaks seajalga, panna need umbes paari liitri veega keema (nii et vesi kataks seajalad). Lasta keema, riisuda vaht (sel hetkel kui leen keema hakkab). Vahu riisumine on oluline sellepärast et leen ilus selge välja tuleks. Peale natukest keemist võib hakata lisama teisi taiseid lihasid: natuke südameliha, seafileed, kanafileed, loomalihafileed... Mida iganes tordimeistri fantaasia ja võimalused lubavad. Kui taisemad lihad lisatud, siis tuleb veelkord üks vahu riisumise tiir teha.
Järgmise sammuna tuleb ette võtta maitsestamine. Võib minna traditsioonilise süldi maitse teed, kuid võib lisada ka huvitavamaid maitseid, näiteks mõned roosmariini oksad vmt.
Keeta tasasel tule kogu kremplit mõned tunnid, kuni seajald kenasti pehmeks keenud, taine liha muidugi ka.
Siis tuleb lasta keedusel natuke jahtud, nii et kätega kallale saab minna: võtta ettevaatlikult sea jalalt nn varba osad ja panna kõrvale hilisemaks kaunistuseks. Siis tükeldada seajala lihasem-nahasem kallerdav osa parajalt peeneks, tükeldada ka teised lihad ning siis võib hakata torti kooginõusse laduma:

kõige alumiseks kihiks panna värskeid (külmutatud) rohelised herned,
teiseks kihiks seajalgadelt võetud liha,
kolmandaks kihiks muude taisemate lihade segu
sinna peale pihuga värsket (külmutatud) peterselli
kõige peale terveid küüslaaugu küüni niiapalju, kui arvate et suudate süüa :) võib ka tükeldada küüslaaugu, aga mehisemad ampsud tulevad ikka tervet küüslaaugu küünt ampsates :)

Siis suruda seajala varbad püsti lihamassi sisse, katta lihamass keeduleenega ja panna külmkusse tahenema. Järgmisel hommikul on vägagi söödav kraam :) Serveerida kas leivaga või kartulitega või hoopis külmadest koorega keedetud kartulitest tehtud saksa talupoja salatiga.

pühapäev, 27. oktoober 2013

Pühapäevne lõunasöök Karuema juures

Pühapäeval on aega. Ja kui meeldib kokata, siis kutsu oma pere kohale ja tee neile midagi head. Samal ajal saad ka igasugu toidujäätmeid ära kasutada ja muidu ratsionaalne olla.
Minu sellenädalane idee perele kokata hakkas kolmest asjast peale:
1. Kõigepealt mõned nädalad tagasi leidsin kuskilt blogist vanakooli pontsikute retsepti ja jagasin seda oma Näoraamatu lehel, kus siis Karupoiss niutsus, et tahaks...
2. Siis teise põhjusena sain eile ämma juurest vanad moosi pärad, mida ämm tahtis ära visata, aga ma mõtlesin, et kuidas sa ikka toitu ära viskad... Teeks kisselli.
3. Ja siis oli mul neljapäevast külmikus ka üks notsuliha kastme pära ja natuke sügavkülmutatud konte, ja natuke suitsuliha konte ja natuke vaakumpakendis ube, nii et suurepärane algus supile...

Ja siis me eile käisime veel Vändra ja Sindi vahel ühes kohaklikus meierei poes, kust sai head ja paremat ostetud, sh rikota kohupiima (kohalike tootjate oma) nii et stardiplats ja idee pühapäevaseks orgiaks oli täiesti olemas.

Kõigepealt hakkasin mässama supikontidega, sest puljongi, õige puljongi keetmine võtab aega.
Samal ajal hakkasin ka pontsikutega peale. Tegin kohe palju, sest mis sa sest kahest pontsikust ikka teed...

Kokkamise ajal selgus, et leib on täitsa otsas ja kuna poodi ei viitsinud minna, siis tuli oma leivategu ka hakkama panna. Kuna ämm juba aastaid ahistab meid kõrvitatega (mis on ju muidugi maitsev kraam, aga vajab aega valmistamiseks) ning tänavu tuli tal selliseid väikseid natuke õnnetu olemisega punne mitu, nii et isegi ära visata oli hale... Sii otsustasin ka kõrvitsa sepiku kerkima panna.
Seega Karuema pühapäevane menüü sel korral:

1. Oasupp suitsuliha leemes
2. Rikota kohupiim marjakisselliga
3. Kohupiima vanakooli pontsikud
4. Kodune kõrvitsasepik soolavõiga
5. Kohv ja muud joogid (toores õunamahl, näiteks, või vein) sinna juurde

Tessa kutsu sai muidugi kondid ja me kõik teised kena pühapäevase koosolemise.

neljapäev, 24. oktoober 2013

Karuema kartulimaiustused

Kunagi kinkis hea peresõber Tiiu mulle ühe vürtsika maitsesoola. Päris pikka aega olin selle soola suhtes ettevaatlik, sest seal oli ühe maitsena köömned sees ja meie pere väga köömneid ei armasta.
Siis aga sattusin kord praekartuleid tegema, ja olid teised sellised vanad ja vesised kartulid, mil enam suurt maitset polnd, ning otsustasin, et katsetan selle vürtsika soolaga, äkki saab natuke maitset juurde. Ja ohhoo imet, kartulid kadusid pannilt sellise kiirusega, mida meie peres harva kohtab. Ja pealegi köömnetega maitsestatud kartulid!
Sellest päevast teen üsna sageli kartuli maiust. Veidike ette keedetud koorega kartulid tükeldan ja panen ahjupannile. Valan peale õli ja sedasi palju, et kartulid oleksid ikka õlised ka natuke. Siis raputan peale vürtsisoola ja küpsetan krõbedaks. Absoluutselt väga hea söök, pole juurde vaja ei liha ega kala, muudest asjadet rääkimata.
Originaalis oli see sool Tamme talu toodang. Kuna asusin teist üsna usinaste kasutama, lõppes pisike purgitäis kiiresti ja uut originaali pole siiani kuskilt saanud. AGA, mis sa suures hädas ikka ära teed... Tegin järele (nagu mõnusaid asju ikka ju järgi tehakse). Võtsin tortsu meresoola, paki köömneid, pisikese purgitäie kunagi Tuneesiast toodud punast pipart, tükeldasin pisikeseks ja kuivatasin ka ühe porrulaugu. Ja usute või mitte, Tamme talu soola Karuemalik koopia tuli välja päris hää. Kartulitega maiustamine jätkub ja ega ma enam originaali järgi puudust tunnegi. Pigem sain hea idee ka jõulukingiks - miks mitte sõpradele väike maitsesoola purk kingikotti pista. Teiste idee küll, aga siiski ise tehtud.

Karuema hapukapsa supp oliividega

No võib olla ma ei ole üldse originaalne ja võib olla on keegi juba ammu sellist suppi ka teinud, aga mina täna siis sellisel juhul leiutasin endale ühe väga suupärase "jalgratta".
Hommuku  vara panin kondid keema (eile sai poest kenad värsked notsu kondid ostetud). Keetsin neist nii suurepärase puljoni, et Karuisa vaat et sõi kogu puljongi juba lõunasöögiks ära. ÕNNEKS JÄI TORTS IKKA JÄRELE  ja sellest keetsin õhtuks hapukapsa supi, oliividega.
Kõigepealt siis liha kontide pealt maha ja supi sisse, kui lihalist väheks jääb ja parasjagu rahaline seis kõige nigelam pole, siis võib ju natuke taist notsuliha supi sisse juurde osta, sellist ilusat fileeliha. Tükeldad ära ja lisad puljongile ja hakkad keetma. Lisad ka natuke porgandit ja porrulauku ja keedad peaaegu pehmeks. Ja siis lisad hapukapsa, sellise kuivema, ilma vedelikuta - muidu läheb liiga hapuks kätte ära. Keedad veel natuke, kuniks kõik asjad mõnusalt parajalt pehmed või poolkõvad on (al dente kui soovite) ja siis maitsestad veel peterselliga ja oma muude lemmikmaitseainetaga. Ja siis keemise lõppedes lisad oliivid, kui kogu pere oliive ikka sööb. Kui juhtub olema selline pere, kus oliive kõik ei söö, siis saab oliivipurgi ka hapukapsa supi paja kõrvale panna ja siis need, kes tahavad, saavad oliive lisada.
Oli tõesti üllatav kuivõrd hästi rohelised oliivid (justnimelt rohelised) sobisid kokku hapukapsaga. Väga kerge, tervislik ja hõrgu maitsega supp tuli välja :)

reede, 20. september 2013

Hrushovi jälgedes

Sel ajal kui ma Saaremaal suvitasin, oli mu mees mu rõdu ja selle ümbruse suuri musti potte täis vedanud, ning pottidesse maisi taimed istutanud... Eks see Nõukogude aegne elu on oma jälje jätnud - oli suur parteijuht Hrushov kuulus just selle poolest, et inspireeris kõiki suurel NL maal maisi kasvatama. Meie maisid kasvasid ka ja lõpuks tulid päris nunnud asjad välja. Süüa need vist ei kõlba, aga muidu täitsa ilusad ju? Kogu saak mahtus pildi peale ära :)

Karuema karamellimaitseline ploomimoos brändiga

Korjad puu alt ja pealt ploomid ja paned potti: kolme liitrine pott ja umbes pool kilo suhkrut. Ajad keema, koorid vahu ja siis lisad veel natuke suhtkrut ja lased kergelt põhja kinni jääda, et suhkrust tuleks selline kena karamelline maitse. Siis kallad kogu kupatuse sõelale, kraabid poti ka puhtaks, ja hõõrud puulusikaga kogu keeduse läbi sõela - võtab nahad ja kivid ploomi viljalihast kenasti eraldi. Nii kaua hõõrud kui kivid ja nahad jäävad suht paljaks.
Siis lisad tortsu brändit ja paned purkidesse. Kena kink sõbrale ja endal ka pannkoogiga kena süüa.



PS moosi segamiseks sobib kõige paremini kadakapuust lusikas, see annab veel lisa hõrku maitsele :)

kolmapäev, 11. september 2013

Karuema patissoni piirakas

Patissonid, 
need vahvad ufo moodi suvised aiasaadused on igati mõnusad söögi tegemiseks. Mina tegin vana Saaremaa pannileiva stiilis piirakat: riivisin pool ufot; praadisin umbes 100 grammi peekonit, kõrbedaks selliseks; otsisin kapist umbes viis muna, võtsin tortsu, umbes 2 dl või natuke rohkem-vähem jahu ja segasin küpsetuspulbriga; lisasin natukene riivitud juustu; segasin kõik kokku ja panin umbes 2 cm paksusse kihina suurele ahjupannile ja küpsetasin krõbedaks. Enne lõplikku valmimist puistasin ka natuke juustu peale ja siis lasin kohe kenasti krõbedaks. Hea söömaaeg pärnaõie teega, või tomati salatiga, või millegi muu mõnusaga. Lihtsalt niisama ka söödav.

laupäev, 17. august 2013

Karuema Suvised Hõrgutised: suvekõrvitsa pannkoogid

Sel suvel uputab suvekõrvitsatega kõikjal. Ja sõbrannele külla minnes võid kindel olla, et sulle vähemalt ühe meetrine süvekõrvits kingitakse...
Mul kingiti ka. Ja ma tegin sellest pannkooke:
püreestasin selle peaaegu meetrise juaraka, lisasin soola ja pipart ja veel mingeid oma lemmikmaitseaineid. Lisasin muna, meetrisele suvekürvitsale vähemalt viis muna, ja jahu niipialju, et sellest tuli selline kena paks lusikapannkoogi taigen. Ning lõpuks lisasin ka vanad juustujäänused riivituna, mis külmkappi vedelema olid jäänud. Praadisin rohkes õlis ja serveerisin hapukoorega, ja värskelt valminud mustsõstra toormoosiga...


esmaspäev, 17. juuni 2013

Jahutav rabarbarijook

On kätte jõudnud rabarberi aeg. Tahaks seda tähistada Marie Underi luuletust parafraseerides, aga puudub see luuleline lennukus, mis selleks vajalik oleks. Seega, lähen jälle proosalisemat lahendust mööda:
kui viimasel ajal on popiks muutund tavalise kraanivee sisse mida iganes ilusat lõikuda - kurke, sidruneid, maasikad, melissilehti.... siis mina, olles murelik oma aias vohava hiiglasliku rabarberi maailmavallutuslike plaanide pärast, otsustasin teda pärssima hakata sellega, et iga päev võtan ühe varrekese ja lõigun tavalise kraanivee sisse maitseks. Siis natuke ka jääd lisaks ja jääb ära igasugune maitsevee ostmine ja kodune maitsevesi tuleb ka vaid veekulu mõõtjast kukkuva hinnaga kätte.

Hiljem keedan seisnud veest kisselli, ja juuakse päris lõpuni, kui vee joomine varem edenenud pole.
Ja varsti saavad rabarbarid sügavkülmikusse talvituma ka pandud :)

laupäev, 15. juuni 2013

Karuema akadeemiline kirsibool

Mu armsal TLÜ Kommunikatsiooni Instituudil oli 3-s sünnipäev ja sel ning õppeaasta lõppemise puhul kogunesime kolleegidega minu aeda väikesele piknikule. Oli kena ja õdus, kuigi natuke vihmane pealelõuna, sellele pildile jäid suur booliklaas, mina ise, Priit ja Barbi, teised pääsesid kaamera eest pakku:

Bool on üks kaval jook, teda põhimõtteliselt kulub vähe ja ta teeb ära oma lõõgastava töö kohe mitme lahjema pudeli eest.
Akadeemilise kirsibooli retsept on niisiis järgmine:
pudel kirsilikööri, kodumaist
pudel viina, kodumaist
purk kirsikompotti, kodumaist
2 l pudel spraiti, mis iganes maist
maitseks melissi lehti ja jahutuseks jääd.

Kena suvine jook, mille jäänukid meie aiapidu järel likvideeris Karuisa.

P.S Kuna Fotojahil on sel nädalal magus teema, siis ei suutnud vastu panna selle postituse magususele. Teised fotojahtijad on SIIN.  Bool ise on minu (istuv Karu) ees asuvas suures klaasnõus.

P.S 2: avastasin, et pildile on jäänud ka mõned põlved. Need kuuluvad kahele kuulsale mehele: Linnar Priimäele ja Raivo Palmarule :) Ajaloolise tõe ja täpsuse huvides olgu see siin ära mainitud :)

teisipäev, 28. mai 2013

Dena marineeritud grilliliha

Nämm, ainuüksi seda postituse pealkirja lugedes hakkas mul nälg. Veelgi hullem, korjasin selle lihamarinaadi tegemise tarkuse üles paastulaagrist, oma healt ja armsalt toanaabrilt Denalt. Ja kui nüüd suuremaks lihaõgimiseks läheb, siis hakkan kindlasti katsetama:
ostad turult parimat kaelakarbonaadi, lõikad selle umbes sentimeetri jämedusteks viiludeks, puistad kergelt üle soola ja pipraga ja siis teed peale marinaadi meest, sojakastmest ja sinepist - kõike võrdses osas. Ja siis paned laagerduma, kasvõi paariks päevaks. Ning siis küpsetad liha grillil ja kiidad :) kui hästi välja tuleb. Dena ütles, et ta tegelikult sinepit päris sama palju ei pane kui mett ja sojakastet. Ja muiodugi soolaga ei pea ka liialdama, sest sojakaste on juba iseenesest ju soolane.

pühapäev, 31. märts 2013

Karuisa kiusatus: avokaado kitsejuustuga

Ma tõesti ei tea, miks mehed vahel nii ebatervislikud on, aga nii Karuisaga just juhtus, kui ma teda viimati tervislikku sööma meelitasin.
Sõnaga, ostsin poest ühe avokaado, ja pakki sulajuustu formaadis kitsejuustu. Segasin need kaks asja püreetaoliseks massiks või noh nagu pasteediks, maitsestasin musta pipra ja soolaga, ja serveerisin röstleival. Jube hea, ja kasulik nii vitamiinide kui kolesterooli tasakaalu jaoks. Ja muidu ka kena vaheldus, aga vot Karuisa jonnis ja ütles, et see söök on natuke kaka moodi... Sa siis neist isadest sotti...

Karumamma kohupiimakook, Lihavõtte special

Selline näeb see kook välja siis, kui ta otse ahjust välja tuleb ja värskelt tuhksuhkruseks on saanud, ja muidugi enne, kui Karupere sellele käpad kallale ajab.
Koogi retsept sündis sellest, et Karumamma mitte kuidagi ei tahtnud teha murepõhja peale istutatud traditsioonilist kohupiimakooki, mille retsepte kogu maailm täis on.
Sellel koogil pole ei põhja ega katust, kõik head asjad on lihtsalt omavahel ära segatud ja koogivormi pistetud.
*250g missugust iganes kohupiima (maitsestamata)
*100 - 150 grammi suhkrut (võib ka vähem, aga siis peab maitsma, kas kook äkki liiga vähe magus ei jää)
*paar lusikatäit vaniljesuhkrut
*100 grammi sulatatud võid
*2 muna
*250 grammi jahu segatud 2 tl küpsetuspulbriga
*pakk purustatud mandleid ja üks purk virsiku konservi (tükeldatud)
Kõik see kraam segada kokku suures kausis, jahu peaks enne taignasse panekut küpsetuspulbriga kokku segama ja munad suhkruga vahustama. Ja sulatatud või võiks olla natuke jahtunud, leige selline, et muna kuuma võiga kokku puutudes ei reageeriks kuidagi soovimatult.
Segad kõik selle kraami kokku ja paned 180 kraadisesse ahju umbes 45 min küpsema. Kui tekib kahtlus, et kook on valmis, võib hambaorgiga keskelt torkida, et kas on seest piisavalt küps. Ja kui on valmis, ehk siis kook kenasti pruun ja ajust levib tuppa hõrku koogilõhna, siis tõsta kook välja tahenema, raputa peale tuhksuhkrust ja ja siis varsti võibki sööma hakata. Mida soojemalt süüa, seda nätskem kook on, aga maitseb ikka hea. Jahtunum kook taheneb rohkem kuivemaks ja on paremini (esteetilisemalt) serveeritav.

pühapäev, 10. veebruar 2013

Karuema maksapasteet

Vahel ikka tuleb maksapasteedi isu. Lähed siis Sadama turule, seal on alati väga värsket kraami, ja ostad kilo looma maksa.
Siis võtad sügavkülmast oma viimastel nädalatel kogutud pekiribad, puhastad paar porgandit ha pool porrulauku ja paned puljongi sisse keema. Muidugi võib enne ka maksa ära pruunistada. Võtad siis vahu ja keedad kuni maks on kenasti pehme, maitsetsad puljonit ikka ka - musta pipraga või harisaga või ka natukese seenepulbriga - just nii kuidas parajasti soovid. Ja soola tuleb lisada ja kui on mingit enda lemmik maitseainet, siis seda ikka ka.
Ja siis kui kõik on mingi aja seal potis podisenud, kallad natuke vedelikku vähemaks ja peenestad kogu kraami saumikseriga. Või siis kui tahad suurema teralist pasteeti, lased hakkliha masinast kogu tahke kraami läbi.
Siis timmid veel järelejäänud puljongiga ja tortsu konjaki ja sulatatud võiga maksa-porgandi-peki-porru massi  parajaks, tõstad kogu toodangu purkidesse või topsikutesse ja jahtuma. Eriti näljased söövad käsitöö rukkileivaga (mida võib osta ka Sadama turult) seda pasteeti juba soojalt.

Maksapasteet vanaisa retsepti järgi

1 osa looma maksa
1 osa pekki
2-3 toorest muna
2-3 toorest porgandit
1 hästi suur sibul (võib olla ka veel üks hapu õun)
20-30 gr võid

Kõik koos peenestada ribadeks ja praadida tasasel tulel parajalt pruuniks. Ajada läbi hakkmasina ja hõõruda puulusikaga hästi läbi. Lisada veidi konjakit või veini.
Kui kipub liiga kõvaks minema, võib lisada veel natuke sulatatud võid.
Vahel võib selle pasteedi sisse panna ka suitsupeki kuubikuid, et kui tahad huvitavat pasteeti teha _)