Laupäev, 31. detsember 2011

Karuema jõuluõhtu pohlamoos

No nii, arendustegevus köögis käib täie hooga. Olen avastanud, et mulle isegi meeldib... Ka natuke mängida söökidega ja katsetada...
Viimasest Nipiraamatust leidsin huvitava pohla-sibula kastme, mida soovitati lihapallide kõrvale pakkuda. Tundus maitsev ja otsustasin katsetada, kas see ka verivorstiga hea on. Alguses plaanisin teha nii, nagu tark ajakiri ütles - et punane sibul potti ja klaasistada ja siis pohlad hulka ja maitseks suhkrut... Kuid siis selgus, et punased sibulad olid poodi jäänud ja kodus oli vaid tavalisi Peipsi ranna sibulaid. Korisin ja puhastasin ja itkesin - nagu nende sibulitega peabki, kuni lõpuks said nad potti õli sisse klaasistuma. Siis kallasin lisaks karbitäie (noh selline 300 grammi ja 3 suuremat sibulat) pohli sinna potti, lisasin tortsu vett, ja suhkrut ja hakkaisn keetma. Et tueks selline vedela moosi moodi. Aga maitset ei tulnd kohe kuidagi... Lisasin suhkrut, ei miskit, näpuotsaga soola - ikka maitsetu. Sii natuke Maggi maitseainet, mis kõik asjad tavaliselt söödavaks teeb aga ka ei mingit arengut maitse osas. Selles nõutus olukorras võtsin ette pooliku konjakipudeli - selle mis poroliha hautamisest oli järele jäänud - ja lisasin ühe korraliku tortsu... Ning uskuge või mitte, maitse läks paika. Oli kena amps verivorsti kõrvale. Ja kuna samas ajakirjas ka presidendiprua oma kokakunsti esitles, siis ristisin oma arenduse Karulikuks Käsitluseks Ilvese-auralisele pohla-sibula kastmele, ehk siis maakeeli moosile...

Teisipäev, 6. detsember 2011

Karuema vürtsikas loomaliha supp

No nii, vahel juhtub laupaeviti, et me Karuisaga satume turule lonkima. Nii juhtus ka möödunud nädalavahetusel. Ja nagu imeväel, olid ühe kena turumüüja letis isuäratavad loomaliha kondid. Hetk vaid kulus, et tekiks mõte ühe moeka loomaliha supi osas. Ostsime kolm kena lihalist loomaliha konti, mõttega, et kondid saab hiljem Karulaste kutsule anda. Kuna aga loomaliha maitsega sobib kenasti kaalikas, siis põikasime ka köögiviljade paviljonist läbi ja soetasime kena väikse kaalika ning natuke brokolit - et supis oleks ka värvi rohkem. Porgandit, sibulat ja küüslauku oli kodus juba olemas, neid viimaseid sügisesest põnevast sibulalaada reisist saati. Ja kapis oli ka kolm juba närtsima kippuvat punast piprakauna, mis said uue tähenduse ja kena rakenduse plaanitud supipoti sisus.
Niisiis - kähku koju ja supipott tulele. Tegelikult hakatuseks puljongipott, sest Karuperes keedetakse supid ikka ja ainult õigest puljongist. Seega kondid potti ja tasasele tulele. Podisesid teised seal mitu tundi ja niikaua sai kaalika ja porgandid puhastatud ja tükeldatud, ja brokoli peenemaks rasitud, ja sibul ja küüslauk puhastatud, isegi kartulid ja piprakaunad said supipotti panekuks valmis seatud.
Siis oli veel natuke aega, sest puljong tahab ikka korralikult kaua keeda, et hea valja tuleks, ja vahtu tuleb korralikult riisuda, sest kui vaht puljongisse sisse keeb, siis tuleb puljong hägune. Õiged kokad keedavad õiget puljongit lausa terve päeva. Meie peres see muidugi nii dramaatiline protsess pole, sest näljane pere dikteerib ajalised piirid kulinaarsetele ekstravagantsustele.
Niisiis, kui lõpuks liha kenaste pehme oli ja puljong sellist mõnusat valmis puljongi häält potis tegi {süüa tuleb teha muideks südamega ja tunnetada ja kuulatada, mida see söök sulle potis koneleb... mu vanaema õpetas mind näiteks kuulmise järgi kartuleid keetma - tõepoolest pott podiseb pehmete kartulitega hoopis teisiti kui veel toorete ja kõvade kartulitega... aga see selleks}, hakkas õige supi disainimine peale.
Kõigepealt potti kaalikad ja porgandid. Kuniks need natuke keevad, võib tegeleda kontide puhastamisega. Sealt saadava liha võib ka potti tagasi panna. Loomaliha supis peab ikka ju liha olema. Siis lisasin brokoli, punase pipra tükeldatud kaunad, sibula, küüslaugu ja kõige lõpuks kartulid. Maitsestasin veel natukese puraviku pulbri {annab natuke magusat mekki juurde} ja musta pipraga, mis on loomaliha supi sees ka väga oluline maitse komponent, natuke soola ja veel üht/teist maisteainete kapist. Ja supp oligi valmis.
Karupere sai jälle mõnusaste mõmiseda.
Magustoiduks tegin muideks pannkooke, oma vanaema retsepti järgi...

Esmaspäev, 23. mai 2011

Karuema räimekotletid

Kui sul juhuslikult miskit nädalavahetusel teha pole, siis mine laupäeval Kalamajja kalaturule (Mooni kohviku vastas kai ääres) ja osta umbes 2 kg räime. Ja kui sa selle laupäevase turu maha magad, siis pead minema mõni teine päev kuskile mujale turule ja ostma räime. Näiteks Balti jaama turule, mis on ka üks huvitav koht.
Siis tatsud rõõmsalt koju ja puhastad räimed kohe ära - kala söömisel on päris tähtis see, kui värske ta on. Näiteks räimi ostes, vaata, et silmad ei oleks punased, see on oluline, et saaksid tõesti värske kauba.
Nojah, ja siis puhastad kalad ära. Vanad merekarud tegid seda noaga, aga moodsal ajal võib seda teha ka kääridega, on lihtsam. Pea ja saba otsast ära, soolikad ka välja. ja siis loputa kalad puhta veega ka üle. Rood jäta sisse, nendega pole vaja jännata, sest kotleti jaoks pead nagunii kogu puhastatud kalade kupatused hakkmasinast läbi laskma. Räime pead ja soolikas võid kassile sööta ja kui ta kohe kõike ei jaksa ära süüa, siis võid kassile delikatessi ka sügavkülma panna.
Niisiis - räimed puhastatud, paned oma hakkmasina valmis ja hakid räimed hakklihaks, võimalikult peeneks. Siis lisad 1 kilo puhastatud räimedele (niipalju jääb siis tegelikult kahest kilost järgi, kui pead ja sabad ja soolikad ära võtta) kaks keskmise suurusega toorest kartulit, ka läbi hakkmasina. Siis tükeldad karulauku ja tilli ning lisad needki kotletitaignasse. Ja kui su hakkmasin on juhuslikult köögikombain, siis saad ju kohe taignasegamise ka ära teha. Ja siis lisad veel kaks muna. Ja ikka muudkui segad ja segad. Siis natuke soola - pigem rohkem kui vähem, sest kalaroog peab ikka soolane ka natuke olema. Aga ülesoolamine pole ka hea. Ja siis lisad natuke valget pipart. Ja siis on valmis selline suht rõveda välimusega kotleti tainas, lisaks veel suht vedel ja kahtlane pealeselle. Pole muud vaja olukorra päästmiseks, kui et umbes 200 gr riivsaia taignasse (või noh tegelikult on riivsaia vaja lisada tunde järgi, et tainas tõesti oleks selline mõnus kotletiks mätsitav mass. Siis lased taignal tortsu seista ja jood ise klaasi veini vahepeal puhkuseks. Ning siis paned panni tulele, õli peale ja küpsetadki kotletid valmis. Mina pole selle taignaga enne pannile panekut muud teinud, et kui mudin märgade kätega sellised mõnusad lapikud kotletid ja kohe tulisele rasvasele pannile. Ei rohkem riivsaia ega jahu ega muu asja sees veeretamist.Lihtsalt niisama pannile ja siis küpsetad need kenasti pruuniks ja sööd. Ja maitseb tõesti hästi, paremini kui räim igines maitsenud on, sest roogusid ei ole tunda ja hõrk räime maik tuleb just parasjagu esile.

Pühapäev, 13. märts 2011

Karupere vastlapäeva järgne supp

Hernesuppi söövad vastlapäeval kõik, aga Karupere ei söö. Vastlapäeval Karupere maiustab kuklitega. Vastlapäevale järgneval nädalavahetusel aga keedab Karuema ühe karuse hernesupi.
Kõigepealt tuleb reedel minna Selverisse luusima, ehk on mõni lihasem suitsuribi seal lihaletis saadaval. Tavaliselt on ka ja kena müüjatädi otsib mõned lisakski veel.
Õhtul tuleb kodust kapist üles otsida vanaema antud kuivatatud herneste kott ja panna sealt likku ikka nii paar peotäit mõnusaid koduskasvatatud ja talveks kuivatatud hernepoisse. Lasta neil vees liguneda üle öö ja veel kauemgi. Ma olen pannud sooja vette, see ehmatab neid natuke rohkem ja sunnib mõtlema sellele, et neist supp saab.
Laupäeva pealelõunal paned siis suitsuribid potti ja keedad neist mõnusa puljongi. See väga kaua aega ei võta, sest liha on juba ju küps, küsimus on vaid maitses.
Samal ajal kui kondid keevad, puhastad porgandid (suure potitäie supi sisse umbes 3 porgandit), sibula, ja neli kartulit. Ja paned need ootevalmis. Siis otsid kapist, kas nädala jooksul on mõni praeliha tükk järgi jäänud - noh selline, et pere enam süüa ei saa ja nagu Karuperel kombeks - ära visata ei sünni. Noh mõne kanalihapala ja loomaliha viilu nädalastest söögikordadest ikka leiab. Tükeldad supi sisse sobilikuks needki.
Siis võtad kondid leemest välja ja annad Karuisale puhastada - et ka head suitsuliha supi sisse tuleks. Karuisa teeb seda heal meelel - esiteks on tema käpad tugevamad talumaks kuuma konti sõrmede vahel, teiseks armastab Karuisa ülejäävaid kondiräbalaid üle närida - nii saab hambad tugevaks ja selline natuke põrsa olemine on ju ka kena, vahest. Ja maitsvad pidada need kondid olema ka.
Samal ajal kui Karuisa kontide kallal vaeva näeb, paneb Karuema ligunenud herned potti keema. Siis otsid veel vastlapäevast järele jäänud al dente oad kapist üles ja lisad needki supi sisse. See keemine võtab aega, sest hernes, va tegelane ei taha kergesti pehmeks saada, ka üle öö vees ligunemise järel. Ja see teeb hernesupi keetmise tegelikult aeganõudvaks, mistõttu tööpäeva õhtul supiga tõenäolislet ühele poole ei saa - uni tuleb enne peale... Sestap supp ka nädalavahetuse keetmiseks sobilik.
Niisiis, kui herned juba al dente vormis, lisa porgandid ja kraba Karuisa käest kontidelt kraabitud lihapalad uuesti puljongisse. Siis mõne aja pärast lisa sibul, ja kõige lõpus kartul. Ja siis ka kõik muud lihaviilud ja maitsesta. Ning siis lase vaiksel tulel veel podiseda. Kuni Noor Karupere laupäevastelt meelelahutustelt koju jõuab. Ja siis haki värske roheline sibul, mida ilmtingimata tuleb supile serveerimisel lisada. Ja pudel õlut maitseb ka kõrvale päris hea.
Ja õhtul muidugi on gaasivahetus elamus raskendatud, kuid supp on maitsev ja igati hea vaheldus nädalavahetuse söökidele.

Esmaspäev, 7. märts 2011

Riista käristus

See on üks ütlemata hea söök, kuigi esimene kord, kui ma selle söögiga Soomes ülikooli sööklas kokku puutusin, arvasin, et tegemist on tõepoolest mingi suguelundist valmistatud roaga - sest mine sa neid kavalaid soomlasi tea - poolakad ju teevad soolikatest suppi näiteks...
Tegelikult on see aga üks tervislik ja maitsev põhjapõdra praad, mida ka Itaalia peaminister Berlusconi olevat hiljuti Soomes viibides kiitnud.
Niisiis, mine ja osta põhjapõdra liha, tavaliselt saad sa seda Soomest (igal juhul kõige mõistlikum "tulijaislahja" igasugu muu nänni koju vedamise asemel). On päris kallis, aga maitseelamus tasub selle kulutuse.
Tükelda peenikeseks (nagu meie loomaliha teeme, umbes sedasi) ja pane haudepotti. Maitsesta soola ja pipraga ja kalla üle heleda õllega. Ja siis kuuma ahju hauduma, kuni ongi valmis.
Serveeri kartulipudru ja värskete jõhvikatega (või pohladega), mida võib ka natuke suhkruga kokku hööruda enne taldrikusse panekut.

Teisipäev, 25. jaanuar 2011

Karuema haugikotletid

Mine laupäeva hommikul Tallinnas kalaturule (see on seal Ilmarise kvartali ja Linnahalli naabruses). Ostra üks suur pirakas haug, või kaks, kui rohkem kotletti tahad.
Võta haugilt soomus, puhasta ja fileeri. peast ja seljaroost saad lisaks veel kena puljongi keeta.
Siis otsi kapist välja hakkliha masin, lase haugi liha sealt läbi - see on mõistlik, sest haugil on palju vastikuid väikseid roogusid, mis tavalise praekala söömise juures häirivad nautimist.
Hakitud haugimassile (ühe piraka haugi liha) lisa 1 sibul (hakitud) paar küüslaaugu küünt, üks suur toores kartul, soola, natuke musta pipart, kui on siis ka väheke tatikaseene pulbrit ja Maggi maitseainet.
Ja prae, ilma jahus ja riivsaias ja munas mätserdamata - lihtsalt sedasi. Seisab koos küll ja on üli maitsev ja mahlane.
Juurde võid keeta kartulit ja teha mõne mõnusa koorekastme. Mina teen tavaliselt suvekõrvitsast kastme. aga võib ka olla seenekaste või lihtsalt kaste.
Ühest haugist valminud kausitäis kotlette hävitatakse kolmeliikmelise pere poolt ühe õhtuga.

Pühapäev, 2. jaanuar 2011

Karupere hommikune kõrvitsasupp

Supp on igati sobilik söök juhtudel, kui tavalisest kõrvitsasalatist villand.
Puhastad ja tükeldad kõrvitsapoisi ja keedad sellest püree (see võib ka varem valmis keedetud olla ja näiteks sügavkülmikus teiste talvevarude seas ootamas)lisad piima ja ajad keema. Maitsestad mõnusasti soola ja suhkruga ja natukese vaniljega. Nõristad sisse manna - sellise väga vedela mannapudru jagu (võib ka maisimanna olla - tuleb koos kõrvitsaga eriti vaha Väga Kollane Supp) ja keedad nagu mannaputru ikka keedetakse.
Ja siis võid lisada ka törtsukese head ja õiget eesti võid. Ning uskuge mind - hommikusöögist ei jää muud järgi kui mõni maiasmokk, kes veel viimaseid riismeid postist sõrmega püüab :)

Kuld-kukeseene supp Karuema moodi


See on üks hea talvine supp, aga selleks peab suvel natuke vaeva nägema: nimelt tuleks korjata kuld-kukeseeni ja need talveks ära kuivatada.
Nüüd jõulude järel tuleb külmkapist pühade notsuprae jäägid ka üles otsida, kenasti kuubikuteks lõigata ja katlasse visata. Lased siis notsutükikestel väheke keeda ja lisad kuivatatud kuld-kukeseened ja lased veel natukene potis koos podiseda. Niikaua puhastad porgandid ja seejärel paned need kohe ka katlasse. Edasi podisevad koos juba seened, notsuliha ja porgandid.
Siis koorid mõned kartulid ja lisad need, ja natuke sibulat ja natuke küüslaauku. Ja siis otsid külmikust välja oma suvel ärakülmutatud peterselli tupsud ja lisad ka need.
Ning siis peaaegu et ongi supp valmis. Proovid maitset, vajadusle lisad väheke soola ja kindlasti võiksid lisada ka musta pipart - see sobib kukeseenesupi sisse oivaliselt ja annab ka natukene vürtsikat jumet.
Ja siis võid ju natuke ka kuivatatud puravikupulbrit lisada, et seenemaitse muutuks tugevamaks. Muidugi see eeldab seda, et sa suvel ka puravikke oled niipalju saanud, et neist pulbrit teha.
Ja siis ongi suppvalmis. Maitseb hää - meenutab suviseid seenemetsakäike ja aitab ülejäänud jõulupraadi mõnuga võtta :)