Pühapäev, 13. märts 2011

Karupere vastlapäeva järgne supp

Hernesuppi söövad vastlapäeval kõik, aga Karupere ei söö. Vastlapäeval Karupere maiustab kuklitega. Vastlapäevale järgneval nädalavahetusel aga keedab Karuema ühe karuse hernesupi.
Kõigepealt tuleb reedel minna Selverisse luusima, ehk on mõni lihasem suitsuribi seal lihaletis saadaval. Tavaliselt on ka ja kena müüjatädi otsib mõned lisakski veel.
Õhtul tuleb kodust kapist üles otsida vanaema antud kuivatatud herneste kott ja panna sealt likku ikka nii paar peotäit mõnusaid koduskasvatatud ja talveks kuivatatud hernepoisse. Lasta neil vees liguneda üle öö ja veel kauemgi. Ma olen pannud sooja vette, see ehmatab neid natuke rohkem ja sunnib mõtlema sellele, et neist supp saab.
Laupäeva pealelõunal paned siis suitsuribid potti ja keedad neist mõnusa puljongi. See väga kaua aega ei võta, sest liha on juba ju küps, küsimus on vaid maitses.
Samal ajal kui kondid keevad, puhastad porgandid (suure potitäie supi sisse umbes 3 porgandit), sibula, ja neli kartulit. Ja paned need ootevalmis. Siis otsid kapist, kas nädala jooksul on mõni praeliha tükk järgi jäänud - noh selline, et pere enam süüa ei saa ja nagu Karuperel kombeks - ära visata ei sünni. Noh mõne kanalihapala ja loomaliha viilu nädalastest söögikordadest ikka leiab. Tükeldad supi sisse sobilikuks needki.
Siis võtad kondid leemest välja ja annad Karuisale puhastada - et ka head suitsuliha supi sisse tuleks. Karuisa teeb seda heal meelel - esiteks on tema käpad tugevamad talumaks kuuma konti sõrmede vahel, teiseks armastab Karuisa ülejäävaid kondiräbalaid üle närida - nii saab hambad tugevaks ja selline natuke põrsa olemine on ju ka kena, vahest. Ja maitsvad pidada need kondid olema ka.
Samal ajal kui Karuisa kontide kallal vaeva näeb, paneb Karuema ligunenud herned potti keema. Siis otsid veel vastlapäevast järele jäänud al dente oad kapist üles ja lisad needki supi sisse. See keemine võtab aega, sest hernes, va tegelane ei taha kergesti pehmeks saada, ka üle öö vees ligunemise järel. Ja see teeb hernesupi keetmise tegelikult aeganõudvaks, mistõttu tööpäeva õhtul supiga tõenäolislet ühele poole ei saa - uni tuleb enne peale... Sestap supp ka nädalavahetuse keetmiseks sobilik.
Niisiis, kui herned juba al dente vormis, lisa porgandid ja kraba Karuisa käest kontidelt kraabitud lihapalad uuesti puljongisse. Siis mõne aja pärast lisa sibul, ja kõige lõpus kartul. Ja siis ka kõik muud lihaviilud ja maitsesta. Ning siis lase vaiksel tulel veel podiseda. Kuni Noor Karupere laupäevastelt meelelahutustelt koju jõuab. Ja siis haki värske roheline sibul, mida ilmtingimata tuleb supile serveerimisel lisada. Ja pudel õlut maitseb ka kõrvale päris hea.
Ja õhtul muidugi on gaasivahetus elamus raskendatud, kuid supp on maitsev ja igati hea vaheldus nädalavahetuse söökidele.

Esmaspäev, 7. märts 2011

Riista käristus

See on üks ütlemata hea söök, kuigi esimene kord, kui ma selle söögiga Soomes ülikooli sööklas kokku puutusin, arvasin, et tegemist on tõepoolest mingi suguelundist valmistatud roaga - sest mine sa neid kavalaid soomlasi tea - poolakad ju teevad soolikatest suppi näiteks...
Tegelikult on see aga üks tervislik ja maitsev põhjapõdra praad, mida ka Itaalia peaminister Berlusconi olevat hiljuti Soomes viibides kiitnud.
Niisiis, mine ja osta põhjapõdra liha, tavaliselt saad sa seda Soomest (igal juhul kõige mõistlikum "tulijaislahja" igasugu muu nänni koju vedamise asemel). On päris kallis, aga maitseelamus tasub selle kulutuse.
Tükelda peenikeseks (nagu meie loomaliha teeme, umbes sedasi) ja pane haudepotti. Maitsesta soola ja pipraga ja kalla üle heleda õllega. Ja siis kuuma ahju hauduma, kuni ongi valmis.
Serveeri kartulipudru ja värskete jõhvikatega (või pohladega), mida võib ka natuke suhkruga kokku hööruda enne taldrikusse panekut.