No nii, vahel juhtub laupaeviti, et me Karuisaga satume turule lonkima. Nii juhtus ka möödunud nädalavahetusel. Ja nagu imeväel, olid ühe kena turumüüja letis isuäratavad loomaliha kondid. Hetk vaid kulus, et tekiks mõte ühe moeka loomaliha supi osas. Ostsime kolm kena lihalist loomaliha konti, mõttega, et kondid saab hiljem Karulaste kutsule anda. Kuna aga loomaliha maitsega sobib kenasti kaalikas, siis põikasime ka köögiviljade paviljonist läbi ja soetasime kena väikse kaalika ning natuke brokolit - et supis oleks ka värvi rohkem. Porgandit, sibulat ja küüslauku oli kodus juba olemas, neid viimaseid sügisesest põnevast sibulalaada reisist saati. Ja kapis oli ka kolm juba närtsima kippuvat punast piprakauna, mis said uue tähenduse ja kena rakenduse plaanitud supipoti sisus.
Niisiis - kähku koju ja supipott tulele. Tegelikult hakatuseks puljongipott, sest Karuperes keedetakse supid ikka ja ainult õigest puljongist. Seega kondid potti ja tasasele tulele. Podisesid teised seal mitu tundi ja niikaua sai kaalika ja porgandid puhastatud ja tükeldatud, ja brokoli peenemaks rasitud, ja sibul ja küüslauk puhastatud, isegi kartulid ja piprakaunad said supipotti panekuks valmis seatud.
Siis oli veel natuke aega, sest puljong tahab ikka korralikult kaua keeda, et hea valja tuleks, ja vahtu tuleb korralikult riisuda, sest kui vaht puljongisse sisse keeb, siis tuleb puljong hägune. Õiged kokad keedavad õiget puljongit lausa terve päeva. Meie peres see muidugi nii dramaatiline protsess pole, sest näljane pere dikteerib ajalised piirid kulinaarsetele ekstravagantsustele.
Niisiis, kui lõpuks liha kenaste pehme oli ja puljong sellist mõnusat valmis puljongi häält potis tegi {süüa tuleb teha muideks südamega ja tunnetada ja kuulatada, mida see söök sulle potis koneleb... mu vanaema õpetas mind näiteks kuulmise järgi kartuleid keetma - tõepoolest pott podiseb pehmete kartulitega hoopis teisiti kui veel toorete ja kõvade kartulitega... aga see selleks}, hakkas õige supi disainimine peale.
Kõigepealt potti kaalikad ja porgandid. Kuniks need natuke keevad, võib tegeleda kontide puhastamisega. Sealt saadava liha võib ka potti tagasi panna. Loomaliha supis peab ikka ju liha olema. Siis lisasin brokoli, punase pipra tükeldatud kaunad, sibula, küüslaugu ja kõige lõpuks kartulid. Maitsestasin veel natukese puraviku pulbri {annab natuke magusat mekki juurde} ja musta pipraga, mis on loomaliha supi sees ka väga oluline maitse komponent, natuke soola ja veel üht/teist maisteainete kapist. Ja supp oligi valmis.
Karupere sai jälle mõnusaste mõmiseda.
Magustoiduks tegin muideks pannkooke, oma vanaema retsepti järgi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar