Karuema katsetas sushiga

Hea kolleeg Reili ajas kiusatuse nahavahele ja nii see juhtuski...
Lõhega ja paltusega, mango ja kurgiga, kalamarja peale kaunistuseks...

Karuema leivategu

Jõulukuul viis uudishimu ja ka väike vajadus oma tervise paranduse saladuse meditsiiniliseks kontrolliks Kuopiosse Soome. Ööbimise olin organiseerinud Karu-Päfi (Karuema Karupoisi armas elukaaslane) vanemate juurde, kes just Kuopio külje all Nilsias elavad (need kes Tahkos suustamas käivad, need teavad).
Muidugi oli selliseks kenaks ämmade-äiade kohtumiseks Päfi fantastiline ema teinud ettevalmistusi ja sealhulgas mitte küpsetanud leiba, nagu Eestis kombeks aga teinud sepikulaadset valget saibi (eesti keeles kõige lähedasem termin Karu-Päfi ema meistriteosele).
Kuna Karu-Päfi ema saib oli nii hullult hea, siis pidin seda kohe kindlasti järele tegema hakkama ja ehk ka natuke Eesti oludele kohandama.
Kõigepealt - umbes 50 grammi pärmi ja leiget vett liitri jagu ja soola ja mett ja sellest selline vedel mögla valmis segada. Siis sinna sisse segada kaera ja rukki helbeid (neid mida me pudruks tavalislet kasutame) ja kliisid (kas siis rukki või kaer oma, kuidas soovi on). Sellest segada selline vedelamapoolne mögla ja panna sooja kohta rätiku alla kerkima. Vahepeal võib seda kraami segada, aga umbes 2-3 tundi peaks see kraam seal soojas kerkima.
Siis tuleb alustada saibitegu: kõigepealt natuke parimat rukkijahu, nii paari dl ulatuses. Ja siis nisujahu, kuniks taignast on saanud mõnusalt tihke ja tugev leivataigen.
Siis tuleks võtta kaks vormi (no sellist, mida pikaks poisiks ikka kasutatakse) ja taigen nendesse võrdselt jagada.
Natuke võib veega ka vormi pandud pätsikesi siluda ja neid külgedelt veega natuke eemale tirida - saab valmis pätsid kergemini vormist kätte.
Siis paned ahju - no nii 200-220 kraadi jurde umbes pooleks tunniks. Ja siis lased natuke temperatuuri alla ja mängid selle küpsemisega. Kuniks saibid on kenad ja krõbedad. Päris kuumalt on neid raske lõigata, aga väikese räti all tahenemise järel võib juba võiga endale ühe kena viilu lubada küll.
Järjekordne nämm! Ja mis peamine - pudurhelvestele on ka alternatiivseid kasutusi.

Bolognese kaste Karuema moodi

Vot nii, uue aasta hakatuseks olen otsustanud klassikat moderniseerima (eestindama) hakata? Olen oma elus korra näinud, kuidas klassikaliselt Itaalia moodi seda kastet tehakse (Ülle tegi seda minu Soome Karupesa köögis ja see tuli nämm), sestap teadsin täpselt, milline originaal oli, milline oli tunne ja emotsioon seda teha (see oli kena, sest samal ajal me jõime Üllega ka head Itaalia veini) ning mismoodi see maitses hiljem.
Sestap ka võtsin kätte julguse interpretatsioonideks (olen viimasel ajal kogenud, et enamus suuri kunstnikke on teinud interpretatsiooni klassika teemadel ja intseneeringuid teiste suurte kunstnike töödest, miks siis mitte samatrendi jätkata kokakunstis... mis ju kahtlemata on üks kunsti liik).
Niisiis:
Kaks pakki hakkliha ja umbes 2 l pott. Hakkliha tuleb praadida pannil ja sibul sinna sisse- suur sibul kahe paki hakkliha peale. Maitsestamist võiks juba alustada pannil liha praadides ja maitsestamine peaks toimuma nn tuimmimise meetodil. Lisad näpuotsaga natuke üht ja tortsukese teist ja siis mekid, siis timmid veel ja jälle mekid. Oluline on harmoonia, tasakaal magusa, hapu, soolase ja vürtsika vahel. Hakatuseks timmisin siis vähekese soolaga ja lisasin ka natukene Maggi maitseainet. Natukene, on oluline meeles pidada. Siis kui liha sai praetud, kallasin liha ja sibula potti ja valasin peale vett nii, et liha peaaegu et veega kaetud oli.
Järgmiseks koukisin keldrist välja mingid ise konserveritud paprikad (mu mehe sugulased on usinad konserveerijad ja kuna nad ise oma toodangut ei jõua ära hävitada, siis satub ka meie keldrisse asju, mis sinna lihtsalt jäävad, kuna kõike on liiga palju saanud), mis muidu niisama söömiseks eriti atraktiivsed pole olnud ja meil keldris oma sada aastat juba paremaid päevi on oodanud. Tükeldasin need parajaks ja lisaisn juba mõnusalt podisevale segule. Lisaisn ka natuke kuivatatud harissat, mille kunagi Tuneesia reisilt kaas tõin. Harissaga peab aga eriti ettevaatlik olema, ja siinjuures on timmiv metoodika ülioluline, sest tegemist on temperamentse maitseainega ja liialdused on kerged tekkima.
Järgmiseks koorisin ja tükeldasin toore mango ja lisasin patta. Ja siis lasin natuke kõigel koos podiseda, et aru saada missugune on maitsete tasakaal, samal ajal lisasi värviks ka natuke konserveeritud maisitõlvikuid, et oleks ilusad kollased tükid ka muidu punaseks kiskuvas kastmes. Ja siis lsiasin natuke vedelamapoolset punasesõstra moosi, mida mul ka keldris on hulgi, sest pannkookide peale seda eriti ei taheta ja kuna marjapõõsad iga aasta on saki kandnud, siis seda moosi on sinna keldrisse kogunenud. ja siis natuke lasin jälle pajal podiseda ning samal timmisin maitset - väheke magusa maitse osakaalu suurendamiseks lisasin tatika pulbrit ja tsutikene veel ka Maggi maitseainet. Väheke lisasin ka harissat, et keele ikka sügelema võtaks :)
Ja kõige lõpuks tükeldasin ka värsket petereselli potti ja lasin pajal veel natuke podiseda ja müdiseda ja siis lisasin natuke vees lahustatud tärklist - et tekiks nn kaste tekstuur (umbes kaks suurt lusikat tärklist poole dl vee peale ja kahe liitri kastme paksendamiseks). Siis panin ka pasta tulele - seekord selle rulli keeratud lint pasta (mis selle õige nimi oligi?). Keetsin selle 5 min alt tente ja kamandasin karupere sööma. Kukkus päris maitsev välja :)
Muidugi, see kaste sobib tõenäoliselt hästi ka riisiga ja kus-kusiga. Liigitub kergelt vürtsikate magus-hapude kastmete hulka.

Karuema fantaasiasalat "Kui kapis on alles vaid salatit"

Sõnaga, Jõul ja muud aasta vahetuse orgiad on otsas, ja jumal tänatud. Rahulikku elurütmi veel tagasi ei saa - üks väsimus ja tüdimus tuleb ka selle suure püha otsa üle elada. Aga õnneks hakkab külmkapp tühjenema, ja jäätmete söömine hakkab lõpule jõudma.
Täna avastasin, et mul oli külmikus karbi sees hiina kapsast hakitult. Pole olnud põhjust sellest pühade aegu süüa teha. Ja ega ma seda hiina kapsast eriti armasta ka.
Kallasin siis kapsa suurde salatikaussi, lisasin sinna natuke jääsalati jäänuseid ja rukola salati jäänuseid roheliseks värviks juurde (hiina salati roheline on ju selline hale) ning hakkasin fantaseerima. Rohelise salati osa maitsestasin granaatõuna siirupi (Karuisa Türgist tõi!), külmpressõli ja aroomisoolaga, ja segasin. Seda peab kohe alguses tegema, et salat saaks "mädida", sest muidu ei saa seda hiina kapsast maitsekaks - on teine selline kuiv ja mõttetu aine, mo meelest.
Siis keetsin natuke mune (kolm muna seekord), ja koukisin tagavardest valgeid ube (need oli vaja kurnata enne salatisse panemist, sest konservi vesi poleks olnud hea mu granaatõuna maitselisee salatikastmele), ning lisasin mõlemad lisandused rohelisele salatipõhjale. Siis puhastasin salatisse jõulumandariinide jäänused - kaks tükki oli alles jäänud, ja seedermänni seemneid pakikese ja ikka oli nagu miskit puudu. Helistasin siis Karuisale ja tellisin natuke värsket kraami ka salatisse - väheke krevette ja virsiku kompotti.
Ja siis segasin kõik kenasti kokku. Maitsestada enam polnud vaja, sest alguse maitsestus oli hakanud mõjuma ja salat sai kenasti tasakaalu.
Karupere sõi ja matsutas. Ja mõmises rahulolevalt.

Karuema jõuluõhtu pohlamoos

No nii, arendustegevus köögis käib täie hooga. Olen avastanud, et mulle isegi meeldib... Ka natuke mängida söökidega ja katsetada...
Viimasest Nipiraamatust leidsin huvitava pohla-sibula kastme, mida soovitati lihapallide kõrvale pakkuda. Tundus maitsev ja otsustasin katsetada, kas see ka verivorstiga hea on. Alguses plaanisin teha nii, nagu tark ajakiri ütles - et punane sibul potti ja klaasistada ja siis pohlad hulka ja maitseks suhkrut... Kuid siis selgus, et punased sibulad olid poodi jäänud ja kodus oli vaid tavalisi Peipsi ranna sibulaid. Korisin ja puhastasin ja itkesin - nagu nende sibulitega peabki, kuni lõpuks said nad potti õli sisse klaasistuma. Siis kallasin lisaks karbitäie (noh selline 300 grammi ja 3 suuremat sibulat) pohli sinna potti, lisasin tortsu vett, ja suhkrut ja hakkaisn keetma. Et tueks selline vedela moosi moodi. Aga maitset ei tulnd kohe kuidagi... Lisasin suhkrut, ei miskit, näpuotsaga soola - ikka maitsetu. Sii natuke Maggi maitseainet, mis kõik asjad tavaliselt söödavaks teeb aga ka ei mingit arengut maitse osas. Selles nõutus olukorras võtsin ette pooliku konjakipudeli - selle mis poroliha hautamisest oli järele jäänud - ja lisasin ühe korraliku tortsu... Ning uskuge või mitte, maitse läks paika. Oli kena amps verivorsti kõrvale. Ja kuna samas ajakirjas ka presidendiprua oma kokakunsti esitles, siis ristisin oma arenduse Karulikuks Käsitluseks Ilvese-auralisele pohla-sibula kastmele, ehk siis maakeeli moosile...

Karuema vürtsikas loomaliha supp

No nii, vahel juhtub laupaeviti, et me Karuisaga satume turule lonkima. Nii juhtus ka möödunud nädalavahetusel. Ja nagu imeväel, olid ühe kena turumüüja letis isuäratavad loomaliha kondid. Hetk vaid kulus, et tekiks mõte ühe moeka loomaliha supi osas. Ostsime kolm kena lihalist loomaliha konti, mõttega, et kondid saab hiljem Karulaste kutsule anda. Kuna aga loomaliha maitsega sobib kenasti kaalikas, siis põikasime ka köögiviljade paviljonist läbi ja soetasime kena väikse kaalika ning natuke brokolit - et supis oleks ka värvi rohkem. Porgandit, sibulat ja küüslauku oli kodus juba olemas, neid viimaseid sügisesest põnevast sibulalaada reisist saati. Ja kapis oli ka kolm juba närtsima kippuvat punast piprakauna, mis said uue tähenduse ja kena rakenduse plaanitud supipoti sisus.
Niisiis - kähku koju ja supipott tulele. Tegelikult hakatuseks puljongipott, sest Karuperes keedetakse supid ikka ja ainult õigest puljongist. Seega kondid potti ja tasasele tulele. Podisesid teised seal mitu tundi ja niikaua sai kaalika ja porgandid puhastatud ja tükeldatud, ja brokoli peenemaks rasitud, ja sibul ja küüslauk puhastatud, isegi kartulid ja piprakaunad said supipotti panekuks valmis seatud.
Siis oli veel natuke aega, sest puljong tahab ikka korralikult kaua keeda, et hea valja tuleks, ja vahtu tuleb korralikult riisuda, sest kui vaht puljongisse sisse keeb, siis tuleb puljong hägune. Õiged kokad keedavad õiget puljongit lausa terve päeva. Meie peres see muidugi nii dramaatiline protsess pole, sest näljane pere dikteerib ajalised piirid kulinaarsetele ekstravagantsustele.
Niisiis, kui lõpuks liha kenaste pehme oli ja puljong sellist mõnusat valmis puljongi häält potis tegi {süüa tuleb teha muideks südamega ja tunnetada ja kuulatada, mida see söök sulle potis koneleb... mu vanaema õpetas mind näiteks kuulmise järgi kartuleid keetma - tõepoolest pott podiseb pehmete kartulitega hoopis teisiti kui veel toorete ja kõvade kartulitega... aga see selleks}, hakkas õige supi disainimine peale.
Kõigepealt potti kaalikad ja porgandid. Kuniks need natuke keevad, võib tegeleda kontide puhastamisega. Sealt saadava liha võib ka potti tagasi panna. Loomaliha supis peab ikka ju liha olema. Siis lisasin brokoli, punase pipra tükeldatud kaunad, sibula, küüslaugu ja kõige lõpuks kartulid. Maitsestasin veel natukese puraviku pulbri {annab natuke magusat mekki juurde} ja musta pipraga, mis on loomaliha supi sees ka väga oluline maitse komponent, natuke soola ja veel üht/teist maisteainete kapist. Ja supp oligi valmis.
Karupere sai jälle mõnusaste mõmiseda.
Magustoiduks tegin muideks pannkooke, oma vanaema retsepti järgi...

Karuema räimekotletid

Kui sul juhuslikult miskit nädalavahetusel teha pole, siis mine laupäeval Kalamajja kalaturule (Mooni kohviku vastas kai ääres) ja osta umbes 2 kg räime. Ja kui sa selle laupäevase turu maha magad, siis pead minema mõni teine päev kuskile mujale turule ja ostma räime. Näiteks Balti jaama turule, mis on ka üks huvitav koht.
Siis tatsud rõõmsalt koju ja puhastad räimed kohe ära - kala söömisel on päris tähtis see, kui värske ta on. Näiteks räimi ostes, vaata, et silmad ei oleks punased, see on oluline, et saaksid tõesti värske kauba.
Nojah, ja siis puhastad kalad ära. Vanad merekarud tegid seda noaga, aga moodsal ajal võib seda teha ka kääridega, on lihtsam. Pea ja saba otsast ära, soolikad ka välja. ja siis loputa kalad puhta veega ka üle. Rood jäta sisse, nendega pole vaja jännata, sest kotleti jaoks pead nagunii kogu puhastatud kalade kupatused hakkmasinast läbi laskma. Räime pead ja soolikas võid kassile sööta ja kui ta kohe kõike ei jaksa ära süüa, siis võid kassile delikatessi ka sügavkülma panna.
Niisiis - räimed puhastatud, paned oma hakkmasina valmis ja hakid räimed hakklihaks, võimalikult peeneks. Siis lisad 1 kilo puhastatud räimedele (niipalju jääb siis tegelikult kahest kilost järgi, kui pead ja sabad ja soolikad ära võtta) kaks keskmise suurusega toorest kartulit, ka läbi hakkmasina. Siis tükeldad karulauku ja tilli ning lisad needki kotletitaignasse. Ja kui su hakkmasin on juhuslikult köögikombain, siis saad ju kohe taignasegamise ka ära teha. Ja siis lisad veel kaks muna. Ja ikka muudkui segad ja segad. Siis natuke soola - pigem rohkem kui vähem, sest kalaroog peab ikka soolane ka natuke olema. Aga ülesoolamine pole ka hea. Ja siis lisad natuke valget pipart. Ja siis on valmis selline suht rõveda välimusega kotleti tainas, lisaks veel suht vedel ja kahtlane pealeselle. Pole muud vaja olukorra päästmiseks, kui et umbes 200 gr riivsaia taignasse (või noh tegelikult on riivsaia vaja lisada tunde järgi, et tainas tõesti oleks selline mõnus kotletiks mätsitav mass. Siis lased taignal tortsu seista ja jood ise klaasi veini vahepeal puhkuseks. Ning siis paned panni tulele, õli peale ja küpsetadki kotletid valmis. Mina pole selle taignaga enne pannile panekut muud teinud, et kui mudin märgade kätega sellised mõnusad lapikud kotletid ja kohe tulisele rasvasele pannile. Ei rohkem riivsaia ega jahu ega muu asja sees veeretamist.Lihtsalt niisama pannile ja siis küpsetad need kenasti pruuniks ja sööd. Ja maitseb tõesti hästi, paremini kui räim igines maitsenud on, sest roogusid ei ole tunda ja hõrk räime maik tuleb just parasjagu esile.