Raskel ajal ei vöi toitu ära visata - see on olnud eesti perenaiste pöhimöte juba sajandeid. Minu vanaema oli sellistes asjades ikka ja alati väga pöhimötteline ja seepärast on tema vanas retseptiraamatus hulgaliselt sööke, mille kohta vöiks vist öelda et uuskasutuses söök.
Üks nädalavahetuse söökidest oli Vanaema pannileib. Eriti hea tuli pannileib vanast hernesupist.
Niisiis, riivid möned toored kartulid ja lisad paar muna ja maitsestad soola ja pipraga. Ja segad muidugi kenasti. Siis lisad natuke jahu, et tuleks selline pannkoogitaigna taoline mass. Seejärel praed natuke sinki, vöi pekiliha vöi peekonit ja sibulat ning lisad needki taignasse (te ei kujuta ette, kuivörd meeldiv löhn selle praadimise järel köögis levib!) ja köige löpuks lisad taignasse vana hernesupi (vajadusel vöid supi enne ka püreestada, kuid kui sulle meeldivad koogis väikesed tükid, siis vöid püreestamise ka ära jätta) ning siis vaatad veel, et tainas paraja paksusega oleks, vajadusel vöid veel väheke jahu lisada, kui tundub liiga vedel. Ja siis pannile ning ahju. Ja küpsetad kröbedaks. Pannileib tuleb seda parem, mida öhem ta on. Sestap, vöid mitu pannileiba küpsetada kui pann on väike ja tainast palju.Ja muidugi vöib sedasorti pannileiba teha ka teistest vanadest supipöhjadest, vastavalt maitsele ja isule. Fantaasial vöib lasta lennata.
Süüa soovitan seda pannileiba soojalt ja eriti hea maitseb siia juurde pärnaöie tee meega :) Ning kui ühe korraga ei jaksa kogu pannileiba ära süüa, siis järgmisel päeval pannil soojendades ja vöis praadides maitseb see praetud pannileib veelgi parem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar