See on teada tuntud töde, et toit maitseb paremini, kui see on kellegi teise tehtud ja et ise oled prii vaaritamisekohustusest.
Minu ammune hea söber Tiiu tegi kartuliputru nii:
eelmisel öhtul pani herned likku (ikka need samad tavalised kuivatatud herned, mida ületalve hoitakse, et hernesuppi teha).
järgmisel päeval pani herned pudrupotti keema - natuke varem vöib herned podisema panna seepärast, et herned lihtsalt, kui nad kuivanud on, vajavad väheke kauem keemist.
sel ajal kui herned keesid, kooris ta kartulid ja tükeldas ja lisas hernestele. seejärel keetis niikaua kuni kartulid pudru tampimise jaoks piisavalt pehmed olid. no muidugi, tähelepanu peab pöörama ka hernestele, et need ikka kenasti söödavalt pehmed oleksid. kuid kui teha köik sedasi kui vaja - leotada ja veidi kauem keeta - siis küll nad ikka pehmeks ka saavad.
Ja siis tuleb kartulid kurnata - no väheke vöib ju keeduvett ka potti jätta, siis on kergem see tampimise algus. Söber Tiiu, ja ma ise ka, tambib ikka vanal ja klassikalisel moel seda putru - puust pudrunuiaga. Aga kel moodsamaid vahendeid, siis miks ka mitte köögikombainiga seda köike teha. Et pudru mass paras ja maitsev tuleks, peab lisama kindlasti soola ja vöid ning kuuma piima (kui lisad külma piima, siis tömbab purdu värvi hallikamaks) ja nii see puder söögikölbulikuks saab. Ma olen vahel ka peekonit ja sibulat sisse praadinud, see on mu Saaremaa vanaema kartulipudru maitsestamise nipp. Sellisel juhul pole vöid vaja panna - liharasv annab selle vajaliku maitse. Ja siis pole muud kui sööma. Need herned on nagu pähklipalad seal pudrus ja teevad roa erliliselt hörguks!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar