Leivasupp ingveri ja kirssidega

vahel tuleb vanu traditsioonilisi retsepte tuunida, et elu oleks huvitavam. täna läksin leivasupi kallale. kahel põhjusel - mõned mu lapsed ei söö rosinaid, mis klassikalise leivasupi koostiseks on ja kapis oli pisike nutsakas suhkru ingverit. Lisaks ostsin hiljuti öko poest agaavi siirupit, mida tahtsin katsetada.
niisiis, korjasin nädalaga kogunenud leiva-saia kontsud kokku, panin vähese veega keema. lisaisn natuke sojapiima ja siis veel natuke vett, et oleks paras konsistents. siis lisasin ingveri (arvan, et ka toores ingver oleks sobinud), agaavisiirupit niipalju et oli mõnusalt magus mass. siis püreestasin kogu kraami veel saumikseriga. ja lisasin paki külmutatud kirsse (aga eks ka muud hapud marjad oleks hääd, jõhvikad näiteks?).
serveerisin hapukoorega. oli hea küll ja jättis suu natuke ka mõnusalt õhetama see ingver.

Karumamma tervisesmuuti

Kui Karulapsed talvel haigeks jäävad, siis tuleb neile sisse sööta Karumamma tervisesmuutit:

Otsid kapsit üles kõik oma ravimtaimede varud ja kui need on kasinad, siis tõttad rohupoodi varusid täiendama.

Sul on vaja saialille, kummelit, piparmünti, melissi, nõmmeliivateed, natuke leesika ja pohlalehti.

Paned kõik selle kraami kannu ja valad peale kuuma (keeva) vee (nii et kogu mass ei jää väga vesine, aga et kõik see taimede hunnik oleks siiski veega kaetud). Lased segul jahtuda kuni 30kraadini ja lisad mett (vastavalt maitsele). Ravimtaimede vahekorraga saab mängida - mida on rohkem seda saab panna rohkem, mida on vähe, seda saab panna vähem.

Segad mee ravimtaimede seguga ja jahutad veel natuke ja siis kallad suuremasse potti, lisad umbes liitrise purgitäie tooreid (või külmutatud) jõhvikaid, mustsõstraid ja vaarikaid ja purustad kogu selle kupatuse saumikseriga smuutiks. Maitse timmimiseks võib siis veel mõnda lemmikut lisada - maaikat või mett või mida iganes keegi sinna juurde veel soovib.

Tarvitada ohtralt haiguse ajal ja pärast haigust, segu hoida külmikus, sest see võib soojas käärima kippuda. Ning samuti pole soovitav seda kuuma vee sisse nö teeks teha, sest kuum vesi tapab vitamiinid ja mee sees peidus olevad ensüümid... Tarvitada külmalt, kogu päeva jooksul. Ja kui otsa saab, siis tuleb uus laar teha...

Vars-selleri, sinihallitusjuustu ja jänkuprae püreesupp Karumamma moodi

Jõulust on kõikides kodudes kindlasti selliseid väikseid toidujäätmeid, mida ei raatsi ära visata. Meil jäi natuke ahjukartulit ja jänkupraadi järgi. Lisaks tortsuke sinihallitusjuustu ja kodujuustu. Ning üks punt vars-sellerit, mis üldse rakendust ei leidnud, kuigi oli külmikus mitu päeva stardivalmis (nii juhtub, kui poes teevad ostusid need pereliikmed, kes tegelikult pliidi taga suppi ei keeda).
Mis siis muud, kui jälle fantaasia tööle ja katsetused maitsekombinatsioonidega võisid alata:
supi põhjaks said jänkupraegu ja ahjukartuli jäänused, millele lisasin vett ja panin kõik uuesti pliidile podisema. Siis lisasin selleri ja juustud ja laisn keeda niikaua, kui vars seller pehmeks oli keenud.
Siis püreestasin segu saumikseriga, ja timmisin maitsed ja tekstuuri paika vee ja soolaga...
Tuli päris hää supikene, ja kaunistuseks kõlbab imehästi külmutatud petersell ja kõrvale käsitsitehtud rukkileib, mis rösterist läbi lastud. Nii saab toitude pisikesed jäänused kenasti uueks söögiks disainida, ilma et miski prügikasti rändaks.

Fotol jänkupuurid Lätis Karu kohviku õue peal (2013)

Tillipeenar kolis tuppa

Isadepäeva seajala tort rohke küüslaaugu, roheliste herneste ja maitserohelisega

Mida isad armastavad? Liha ja küüslaauku! Ja isadepäeval peavad isad saama seda sööki, mida nad armastavad.
Tavalise traditsioonilise tordi asemel otsustasin seekord Karuisa üllatada sõsivesikute vaese versiooniga tordist. Puhas proteiin ja vitamiinid on märksõnad selle tordi kontekstis.
Kõigepealt tuleb osta kaks seajalga, panna need umbes paari liitri veega keema (nii et vesi kataks seajalad). Lasta keema, riisuda vaht (sel hetkel kui leen keema hakkab). Vahu riisumine on oluline sellepärast et leen ilus selge välja tuleks. Peale natukest keemist võib hakata lisama teisi taiseid lihasid: natuke südameliha, seafileed, kanafileed, loomalihafileed... Mida iganes tordimeistri fantaasia ja võimalused lubavad. Kui taisemad lihad lisatud, siis tuleb veelkord üks vahu riisumise tiir teha.
Järgmise sammuna tuleb ette võtta maitsestamine. Võib minna traditsioonilise süldi maitse teed, kuid võib lisada ka huvitavamaid maitseid, näiteks mõned roosmariini oksad vmt.
Keeta tasasel tule kogu kremplit mõned tunnid, kuni seajald kenasti pehmeks keenud, taine liha muidugi ka.
Siis tuleb lasta keedusel natuke jahtud, nii et kätega kallale saab minna: võtta ettevaatlikult sea jalalt nn varba osad ja panna kõrvale hilisemaks kaunistuseks. Siis tükeldada seajala lihasem-nahasem kallerdav osa parajalt peeneks, tükeldada ka teised lihad ning siis võib hakata torti kooginõusse laduma:

kõige alumiseks kihiks panna värskeid (külmutatud) rohelised herned,
teiseks kihiks seajalgadelt võetud liha,
kolmandaks kihiks muude taisemate lihade segu
sinna peale pihuga värsket (külmutatud) peterselli
kõige peale terveid küüslaaugu küüni niiapalju, kui arvate et suudate süüa :) võib ka tükeldada küüslaaugu, aga mehisemad ampsud tulevad ikka tervet küüslaaugu küünt ampsates :)

Siis suruda seajala varbad püsti lihamassi sisse, katta lihamass keeduleenega ja panna külmkusse tahenema. Järgmisel hommikul on vägagi söödav kraam :) Serveerida kas leivaga või kartulitega või hoopis külmadest koorega keedetud kartulitest tehtud saksa talupoja salatiga.

Pühapäevne lõunasöök Karuema juures

Pühapäeval on aega. Ja kui meeldib kokata, siis kutsu oma pere kohale ja tee neile midagi head. Samal ajal saad ka igasugu toidujäätmeid ära kasutada ja muidu ratsionaalne olla.
Minu sellenädalane idee perele kokata hakkas kolmest asjast peale:
1. Kõigepealt mõned nädalad tagasi leidsin kuskilt blogist vanakooli pontsikute retsepti ja jagasin seda oma Näoraamatu lehel, kus siis Karupoiss niutsus, et tahaks...
2. Siis teise põhjusena sain eile ämma juurest vanad moosi pärad, mida ämm tahtis ära visata, aga ma mõtlesin, et kuidas sa ikka toitu ära viskad... Teeks kisselli.
3. Ja siis oli mul neljapäevast külmikus ka üks notsuliha kastme pära ja natuke sügavkülmutatud konte, ja natuke suitsuliha konte ja natuke vaakumpakendis ube, nii et suurepärane algus supile...

Ja siis me eile käisime veel Vändra ja Sindi vahel ühes kohaklikus meierei poes, kust sai head ja paremat ostetud, sh rikota kohupiima (kohalike tootjate oma) nii et stardiplats ja idee pühapäevaseks orgiaks oli täiesti olemas.

Kõigepealt hakkasin mässama supikontidega, sest puljongi, õige puljongi keetmine võtab aega.
Samal ajal hakkasin ka pontsikutega peale. Tegin kohe palju, sest mis sa sest kahest pontsikust ikka teed...

Kokkamise ajal selgus, et leib on täitsa otsas ja kuna poodi ei viitsinud minna, siis tuli oma leivategu ka hakkama panna. Kuna ämm juba aastaid ahistab meid kõrvitatega (mis on ju muidugi maitsev kraam, aga vajab aega valmistamiseks) ning tänavu tuli tal selliseid väikseid natuke õnnetu olemisega punne mitu, nii et isegi ära visata oli hale... Sii otsustasin ka kõrvitsa sepiku kerkima panna.
Seega Karuema pühapäevane menüü sel korral:

1. Oasupp suitsuliha leemes
2. Rikota kohupiim marjakisselliga
3. Kohupiima vanakooli pontsikud
4. Kodune kõrvitsasepik soolavõiga
5. Kohv ja muud joogid (toores õunamahl, näiteks, või vein) sinna juurde

Tessa kutsu sai muidugi kondid ja me kõik teised kena pühapäevase koosolemise.

Karuema kartulimaiustused

Kunagi kinkis hea peresõber Tiiu mulle ühe vürtsika maitsesoola. Päris pikka aega olin selle soola suhtes ettevaatlik, sest seal oli ühe maitsena köömned sees ja meie pere väga köömneid ei armasta.
Siis aga sattusin kord praekartuleid tegema, ja olid teised sellised vanad ja vesised kartulid, mil enam suurt maitset polnd, ning otsustasin, et katsetan selle vürtsika soolaga, äkki saab natuke maitset juurde. Ja ohhoo imet, kartulid kadusid pannilt sellise kiirusega, mida meie peres harva kohtab. Ja pealegi köömnetega maitsestatud kartulid!
Sellest päevast teen üsna sageli kartuli maiust. Veidike ette keedetud koorega kartulid tükeldan ja panen ahjupannile. Valan peale õli ja sedasi palju, et kartulid oleksid ikka õlised ka natuke. Siis raputan peale vürtsisoola ja küpsetan krõbedaks. Absoluutselt väga hea söök, pole juurde vaja ei liha ega kala, muudest asjadet rääkimata.
Originaalis oli see sool Tamme talu toodang. Kuna asusin teist üsna usinaste kasutama, lõppes pisike purgitäis kiiresti ja uut originaali pole siiani kuskilt saanud. AGA, mis sa suures hädas ikka ära teed... Tegin järele (nagu mõnusaid asju ikka ju järgi tehakse). Võtsin tortsu meresoola, paki köömneid, pisikese purgitäie kunagi Tuneesiast toodud punast pipart, tükeldasin pisikeseks ja kuivatasin ka ühe porrulaugu. Ja usute või mitte, Tamme talu soola Karuemalik koopia tuli välja päris hää. Kartulitega maiustamine jätkub ja ega ma enam originaali järgi puudust tunnegi. Pigem sain hea idee ka jõulukingiks - miks mitte sõpradele väike maitsesoola purk kingikotti pista. Teiste idee küll, aga siiski ise tehtud.