Karuema räimekotletid

Kui sul juhuslikult miskit nädalavahetusel teha pole, siis mine laupäeval Kalamajja kalaturule (Mooni kohviku vastas kai ääres) ja osta umbes 2 kg räime. Ja kui sa selle laupäevase turu maha magad, siis pead minema mõni teine päev kuskile mujale turule ja ostma räime. Näiteks Balti jaama turule, mis on ka üks huvitav koht.
Siis tatsud rõõmsalt koju ja puhastad räimed kohe ära - kala söömisel on päris tähtis see, kui värske ta on. Näiteks räimi ostes, vaata, et silmad ei oleks punased, see on oluline, et saaksid tõesti värske kauba.
Nojah, ja siis puhastad kalad ära. Vanad merekarud tegid seda noaga, aga moodsal ajal võib seda teha ka kääridega, on lihtsam. Pea ja saba otsast ära, soolikad ka välja. ja siis loputa kalad puhta veega ka üle. Rood jäta sisse, nendega pole vaja jännata, sest kotleti jaoks pead nagunii kogu puhastatud kalade kupatused hakkmasinast läbi laskma. Räime pead ja soolikas võid kassile sööta ja kui ta kohe kõike ei jaksa ära süüa, siis võid kassile delikatessi ka sügavkülma panna.
Niisiis - räimed puhastatud, paned oma hakkmasina valmis ja hakid räimed hakklihaks, võimalikult peeneks. Siis lisad 1 kilo puhastatud räimedele (niipalju jääb siis tegelikult kahest kilost järgi, kui pead ja sabad ja soolikad ära võtta) kaks keskmise suurusega toorest kartulit, ka läbi hakkmasina. Siis tükeldad karulauku ja tilli ning lisad needki kotletitaignasse. Ja kui su hakkmasin on juhuslikult köögikombain, siis saad ju kohe taignasegamise ka ära teha. Ja siis lisad veel kaks muna. Ja ikka muudkui segad ja segad. Siis natuke soola - pigem rohkem kui vähem, sest kalaroog peab ikka soolane ka natuke olema. Aga ülesoolamine pole ka hea. Ja siis lisad natuke valget pipart. Ja siis on valmis selline suht rõveda välimusega kotleti tainas, lisaks veel suht vedel ja kahtlane pealeselle. Pole muud vaja olukorra päästmiseks, kui et umbes 200 gr riivsaia taignasse (või noh tegelikult on riivsaia vaja lisada tunde järgi, et tainas tõesti oleks selline mõnus kotletiks mätsitav mass. Siis lased taignal tortsu seista ja jood ise klaasi veini vahepeal puhkuseks. Ning siis paned panni tulele, õli peale ja küpsetadki kotletid valmis. Mina pole selle taignaga enne pannile panekut muud teinud, et kui mudin märgade kätega sellised mõnusad lapikud kotletid ja kohe tulisele rasvasele pannile. Ei rohkem riivsaia ega jahu ega muu asja sees veeretamist.Lihtsalt niisama pannile ja siis küpsetad need kenasti pruuniks ja sööd. Ja maitseb tõesti hästi, paremini kui räim igines maitsenud on, sest roogusid ei ole tunda ja hõrk räime maik tuleb just parasjagu esile.

Karupere vastlapäeva järgne supp

Hernesuppi söövad vastlapäeval kõik, aga Karupere ei söö. Vastlapäeval Karupere maiustab kuklitega. Vastlapäevale järgneval nädalavahetusel aga keedab Karuema ühe karuse hernesupi.
Kõigepealt tuleb reedel minna Selverisse luusima, ehk on mõni lihasem suitsuribi seal lihaletis saadaval. Tavaliselt on ka ja kena müüjatädi otsib mõned lisakski veel.
Õhtul tuleb kodust kapist üles otsida vanaema antud kuivatatud herneste kott ja panna sealt likku ikka nii paar peotäit mõnusaid koduskasvatatud ja talveks kuivatatud hernepoisse. Lasta neil vees liguneda üle öö ja veel kauemgi. Ma olen pannud sooja vette, see ehmatab neid natuke rohkem ja sunnib mõtlema sellele, et neist supp saab.
Laupäeva pealelõunal paned siis suitsuribid potti ja keedad neist mõnusa puljongi. See väga kaua aega ei võta, sest liha on juba ju küps, küsimus on vaid maitses.
Samal ajal kui kondid keevad, puhastad porgandid (suure potitäie supi sisse umbes 3 porgandit), sibula, ja neli kartulit. Ja paned need ootevalmis. Siis otsid kapist, kas nädala jooksul on mõni praeliha tükk järgi jäänud - noh selline, et pere enam süüa ei saa ja nagu Karuperel kombeks - ära visata ei sünni. Noh mõne kanalihapala ja loomaliha viilu nädalastest söögikordadest ikka leiab. Tükeldad supi sisse sobilikuks needki.
Siis võtad kondid leemest välja ja annad Karuisale puhastada - et ka head suitsuliha supi sisse tuleks. Karuisa teeb seda heal meelel - esiteks on tema käpad tugevamad talumaks kuuma konti sõrmede vahel, teiseks armastab Karuisa ülejäävaid kondiräbalaid üle närida - nii saab hambad tugevaks ja selline natuke põrsa olemine on ju ka kena, vahest. Ja maitsvad pidada need kondid olema ka.
Samal ajal kui Karuisa kontide kallal vaeva näeb, paneb Karuema ligunenud herned potti keema. Siis otsid veel vastlapäevast järele jäänud al dente oad kapist üles ja lisad needki supi sisse. See keemine võtab aega, sest hernes, va tegelane ei taha kergesti pehmeks saada, ka üle öö vees ligunemise järel. Ja see teeb hernesupi keetmise tegelikult aeganõudvaks, mistõttu tööpäeva õhtul supiga tõenäolislet ühele poole ei saa - uni tuleb enne peale... Sestap supp ka nädalavahetuse keetmiseks sobilik.
Niisiis, kui herned juba al dente vormis, lisa porgandid ja kraba Karuisa käest kontidelt kraabitud lihapalad uuesti puljongisse. Siis mõne aja pärast lisa sibul, ja kõige lõpus kartul. Ja siis ka kõik muud lihaviilud ja maitsesta. Ning siis lase vaiksel tulel veel podiseda. Kuni Noor Karupere laupäevastelt meelelahutustelt koju jõuab. Ja siis haki värske roheline sibul, mida ilmtingimata tuleb supile serveerimisel lisada. Ja pudel õlut maitseb ka kõrvale päris hea.
Ja õhtul muidugi on gaasivahetus elamus raskendatud, kuid supp on maitsev ja igati hea vaheldus nädalavahetuse söökidele.

Riista käristus

See on üks ütlemata hea söök, kuigi esimene kord, kui ma selle söögiga Soomes ülikooli sööklas kokku puutusin, arvasin, et tegemist on tõepoolest mingi suguelundist valmistatud roaga - sest mine sa neid kavalaid soomlasi tea - poolakad ju teevad soolikatest suppi näiteks...
Tegelikult on see aga üks tervislik ja maitsev põhjapõdra praad, mida ka Itaalia peaminister Berlusconi olevat hiljuti Soomes viibides kiitnud.
Niisiis, mine ja osta põhjapõdra liha, tavaliselt saad sa seda Soomest (igal juhul kõige mõistlikum "tulijaislahja" igasugu muu nänni koju vedamise asemel). On päris kallis, aga maitseelamus tasub selle kulutuse.
Tükelda peenikeseks (nagu meie loomaliha teeme, umbes sedasi) ja pane haudepotti. Maitsesta soola ja pipraga ja kalla üle heleda õllega. Ja siis kuuma ahju hauduma, kuni ongi valmis.
Serveeri kartulipudru ja värskete jõhvikatega (või pohladega), mida võib ka natuke suhkruga kokku hööruda enne taldrikusse panekut.

Karuema haugikotletid

Mine laupäeva hommikul Tallinnas kalaturule (see on seal Ilmarise kvartali ja Linnahalli naabruses). Ostra üks suur pirakas haug, või kaks, kui rohkem kotletti tahad.
Võta haugilt soomus, puhasta ja fileeri. peast ja seljaroost saad lisaks veel kena puljongi keeta.
Siis otsi kapist välja hakkliha masin, lase haugi liha sealt läbi - see on mõistlik, sest haugil on palju vastikuid väikseid roogusid, mis tavalise praekala söömise juures häirivad nautimist.
Hakitud haugimassile (ühe piraka haugi liha) lisa 1 sibul (hakitud) paar küüslaaugu küünt, üks suur toores kartul, soola, natuke musta pipart, kui on siis ka väheke tatikaseene pulbrit ja Maggi maitseainet.
Ja prae, ilma jahus ja riivsaias ja munas mätserdamata - lihtsalt sedasi. Seisab koos küll ja on üli maitsev ja mahlane.
Juurde võid keeta kartulit ja teha mõne mõnusa koorekastme. Mina teen tavaliselt suvekõrvitsast kastme. aga võib ka olla seenekaste või lihtsalt kaste.
Ühest haugist valminud kausitäis kotlette hävitatakse kolmeliikmelise pere poolt ühe õhtuga.

Karupere hommikune kõrvitsasupp

Supp on igati sobilik söök juhtudel, kui tavalisest kõrvitsasalatist villand.
Puhastad ja tükeldad kõrvitsapoisi ja keedad sellest püree (see võib ka varem valmis keedetud olla ja näiteks sügavkülmikus teiste talvevarude seas ootamas)lisad piima ja ajad keema. Maitsestad mõnusasti soola ja suhkruga ja natukese vaniljega. Nõristad sisse manna - sellise väga vedela mannapudru jagu (võib ka maisimanna olla - tuleb koos kõrvitsaga eriti vaha Väga Kollane Supp) ja keedad nagu mannaputru ikka keedetakse.
Ja siis võid lisada ka törtsukese head ja õiget eesti võid. Ning uskuge mind - hommikusöögist ei jää muud järgi kui mõni maiasmokk, kes veel viimaseid riismeid postist sõrmega püüab :)

Kuld-kukeseene supp Karuema moodi

See on üks hea talvine supp, aga selleks peab suvel natuke vaeva nägema: nimelt tuleks korjata kuld-kukeseeni ja need talveks ära kuivatada.
Nüüd jõulude järel tuleb külmkapist pühade notsuprae jäägid ka üles otsida, kenasti kuubikuteks lõigata ja katlasse visata. Lased siis notsutükikestel väheke keeda ja lisad kuivatatud kuld-kukeseened ja lased veel natukene potis koos podiseda. Niikaua puhastad porgandid ja seejärel paned need kohe ka katlasse. Edasi podisevad koos juba seened, notsuliha ja porgandid.
Siis koorid mõned kartulid ja lisad need, ja natuke sibulat ja natuke küüslaauku. Ja siis otsid külmikust välja oma suvel ärakülmutatud peterselli tupsud ja lisad ka need.
Ning siis peaaegu et ongi supp valmis. Proovid maitset, vajadusle lisad väheke soola ja kindlasti võiksid lisada ka musta pipart - see sobib kukeseenesupi sisse oivaliselt ja annab ka natukene vürtsikat jumet.
Ja siis võid ju natuke ka kuivatatud puravikupulbrit lisada, et seenemaitse muutuks tugevamaks. Muidugi see eeldab seda, et sa suvel ka puravikke oled niipalju saanud, et neist pulbrit teha.
Ja siis ongi suppvalmis. Maitseb hää - meenutab suviseid seenemetsakäike ja aitab ülejäänud jõulupraadi mõnuga võtta :)

Karuema vöileivatort Karuisa sünnipäevaks

Pole miskit parata, Karuisa on kalade järele hull. Sellised need mehed siis on. Vahel, kui kalahullus eriti hullusti peale tuleb, vöib ta kokku osta umbes mitukümmend kilo kala ja siis rahulolevalt nädal aega mömiseda. Ja siis ikkagi veel natuke kala lisaks osta...
Sestap ainuöige tort Karuisale sünnipäevaks on kalatort.
Sedasi selle tegemine siis käib:
1) ostan poest Saibi (see uus leiva ja saia segutoode), 2 pakki
2) ostan toorjuustu ja kalamarja kaunistuseks ja pealtmäärimiseks, ja natuke ka peterselli - kaunistuseks
3) ostan suitsukala (ahvenat vöi turska vmt kus roogusid ei ole), majoneesi, muna, mugulsibulat
Suitsukalast, sibulast, munast ja majoneesist teen ühe mehise kalasalati. Seejärel lapin kandikule paraja koguse saibiviile ja neile panen kalasalati kihi. Siis jälle kiht saibi ja siis jälle kiht kalasalatit. Niikaua kui saibi jätkub vöi kuni salat otsa saab.
Siis mätsin kogu kupatuse toorjuustuga külgedelt ja pealt kokku, panen kaunistuseks peale kalamarja (vahel kui meeles on ka löhepasteeti nö kreemiseks kaunistuserks), ja peterselli ja mida iganes veel fantaasia sel hetkel välja pakub.
Siis lasen sellel tordil üleöö külmikus mädida ja hommikuks on see Karuisale sünnipäevaseks hommikusöögiks valmis.
Väga maitsev värk, igatahes. Ja lükkab ümber legendi, et karud vaid magusaga maiustavad.